ja nii ongi!

Peale 26- tunnist reisi olen tagasi Eestis, kodus.

2 kuud on ilmselgelt minu jaoks liiga lühike aeg, et tagasitulles tunneksin või märkaksin mingit tohutut vahet või saaksin kultuurishoki. Kõik tundus olevat samasugune ning mu lahkumine olnuks nagu eile.

Ka inimesed, kellega ma kohtusin oma esimesel päeval olid suures osas samad, kellega ma kohtusin oma viimasel päeval! ( siinkohal tervitused Kristelile ja pesakonnale ning Siimule)

Väikseid muudatusi siiski märkasin- korter tundus kuidagi väike olevat- tikutopsis elades oli mul kogu aeg mälupilt oma SUUREST korterist aga kui ma sisenesin, siis tundus see mu kujutlusest väiksem olevat.

Ja näiteks jope selgapanek tekitas väga veidra tunde. Just see esimene kord...midagi oli nagu valesti....

Tänavat ületades ei suutnud ma uskuda, et punane foorituli tähendabi, et keegi ei liigu ning roheline annab õiguse tänavapoolt vahetada- aasias ei tähendanud need plinkivad tulukesed posti otsas midagi- igaüks tegi, mis tahtis.

Kui tänaval noori suudlemas nägin, siis esimene reaktsioon oli, et ohhooo...julged tegelased ja siis meenus, et siin riigis pole see seaduserikkumine :)

Ja siis ma märkasin, et mu näol on konstantne naeratus. Sest hea on tagasi olla...no ja siis sellepärast ka, et naljakas oli inimeste surmtõsiseid nägusid vaadata:)Loodetavasti minu naerunäo nägemine meenutas inimestele elu ilusaid ning rõõmsaid külgi ning ehk õnnestus mul ka kellegi suunurki ülespoole vedada.

Olen kindel, et see ei jää minu ainsaks pikemaks Eestist äraolekuks- ma tahaks kõik oma tuleviku puhkused veeta kusagil piirkonnas või riigis vabatahtlikuna midagi tehes ning selle kohaga tutvudes. Lihtsalt nii on niipalju ägedam!

...

Mu toas valitseb täielik kaos- kõik asjad on laiali, sest ma ju pakin kohvreid! Ja siis tuleb veel otsustada, et millised asjad viskan ära, millised pärandan aprilli keskpaigas saabuvatele uutele praktikantidele ja mille ma koju kaasa võtan.

Viimane täispikk päev Malaisias on ees ootamas- tundub, et see on meeleheitlik katse teha kõiki neid asju, mis siiani tegemata on: Petronase kaksiktornide juures on päevavalguses pildid tegemata, mul ei ole head ülevaadet Little India piirkonnast, Bukit pintangi kaubandustsoon pole lõplikult läbi töötatud ning suveniiri ning sugulastele-tuttavatele toodava snäkikollektsioonis on puudujääke.

Ja siis veel tahaks kohtuda kahe-kolme-nelja-viie inimesega, anda neile üle väike lahkumiskingitus ja... ja... ja..... 2 kuud möödus imekiiresti!!!

Rahulik laupäev...

Rohkem aega eestlasele! on minu viimase nädala hüüdlause. Laupäevaks planeerisin Cristoga linnatuuri, mille lõpetuseks pidin Siimu-Cristo-Nele residentsis kooki küpstama ning ühiselt panustama Eestist kaasavõetud alkoholi hävitamisesse. Eestlasi on muideks siin, KL-is, elamas Siimude andmebaasi kohaselt 12.

Kuigi Cristo on KL-is olnud alla kuu, on ta siin liiga tuntud! Vähemalt AIESECi praktikantide seas, kes kogunesid juhuslikult samas kohas, kuhu meie oma kohtumise olime kokku leppinud. Tegelikkuses tähendas see aga seda, et meid kaasati Amazing Race sarnasesse mängu, kus tuli üle linna üles leida erinevaid punkte, lahendada ülesandeid ning seda kõike etteantud aja piires.

Niipalju siis minu rahulikust linnatuurist, mis üllatuslikult

asendus 4- liikmelise tiimiga ( 2x eestlane+ kanadalane+ poolatar) purskaevust müntide väljaõngitsemise ning kohalike meeste veenmises, et palun katsuge seda tüdrukut ( nimelt oli vaja tiimiliiget kätel kanda 4 kohaliku poolt)! Tegelikult oli päris lõbus ning minu eesmärk, laupäev koos Cristoga veeta, sai täidetud.

' Pildil meie esimene ülesanne- leida Hiina mees kandmas seksikat roosat särki ja teha koos pilti!

Laupäeval oli muideks kell 20.30-21.30 Maa tund (Earth Hour)- üleskutse lülitada kogu maailmas üheks tunniks tuled välja. Loomulikult võtsime selle oma plaanidesse! Aga et päris pilkane pimedus ei oleks, tuli minna poodi küünlajahile. Põhjamaades on küünlaid kõik kohad, olenemata aastaajast, täis. Siin küsis supermarktei poemüüja kavalalt, et kas ma tahan suuri või väikseid küünlaid- no suuri ikka! Ja mind juhatati kõige tavalisemate valgete küünlapulkade juurde. Valikust ei olnud seal juttugi- kui mitte arvesse võtta valikut lausa 6 paki vahel! Muideks, need väiksed küünlad olid tordiküünlad :)

Nii mööduski meie koogisöömine väga romantiliselt küünlavalgel koos naabrimehe, herr Säinas'ga! Klassikaline eestlaste chit-chat, lisaks proovisime leiutada ka Marko-Birgoti pealtselt ilmavalgust nägevale maimukesele nimesid. Siim lubas kokkuvõtte ka asjaosalistele saata.

Kaua sa ikka laupäeva õhtul koduseinte vahel oled, kui tead, et kusagil on PIDU....ehk siis suundusimegi seda otsima. OK, kõik teised teadsid täpselt kuhu minna, lihtsalt minule oli see esimene kord KL-is välja minna.

Koht iseenesest oli mingi väike pubi, kuhu oli kokku kogunenud rahvusvaheline seltskond. Kindlasti oli mõni päris kohalik ka, aga neid mul ei õnnestunud tuvastada. Nägin ära ka oma tutvusringkonda kuuluva eestlanna, Elina, kes töötab Siimudega samas firmas juba aasta jagu ning ei plaani lähiajal Eestisse naaseda.

Kuna kõik ööklubid-pubid suletakse endiselt kell 03.00, siis liikusime mõne aja järgmisesse kohta, mis meenutas natuke enam ööklubi. Nimeks "21". See pidavat nüüd see kõige parem lihaturg olema- et kus vaata, imesta, vali sobiv välja ja lahkuge koos!

Siimudel on siin muideks üks väga vahva austaja- imetilluke hindu, kes ilmub alati nagu nõieväel maa alt välja ning on põhimõtteliselt nõus kõike tegema nende tähelepanu võitmiseks. Näiteks organiseerima tüdrukute telefoninumbreid:) Aga ma usun, et tema võimekus on märksa suurem tegelikult!

Siil udus

Kuala Lumpuri külje all, ühe mäe otsas, asub üks täiesti eradliseisev mängumaailm- Genting Highlands. See on ainus koht Malaisias, kus hasartmängud on lubatud ning kus asub ka ümbruskonna suurim lõbustuspark. Kuna ta on kõrgel mäe otsas, siis kirjade järgi pidavat seal ka kõige normaalsem temperatuur olema!

Haiguse tõttu minu sinnaminek viibis mitu päeva, aga reedel jõudsin

lõpuks sinna!

Minu reisikaaslasteks oli 4 iraanlast, kõik äärmiselt sõbralikud ja abivalmid ent sellest hoolimata armastasid kogu aeg rääkida omas keeles :)

Reis meie kodukohast sihtpunkti võttis aega ligi 2 h- alguses bussiga poolele mäele ja sejärel skyway-ga ( köistõstuk) viimased 3,5 km. Poolel teel ülesse mattusime uttu ehk siis ülejäänud päeva etendasime klassikalist siil udus multikat. Kusjuures üks kuttidest näeb minu arvates siili moodi välja ka nii et nagu päris :)

Üles jõudes oli selge, et kliima on seal tõesti jahedam ja udusem- temperatuurid keskmise Eesti suve moodi ning et ma ennast veel kodusemalt tunneksin, hakkas ka vihma sadama!

Meie lõbustuspargile tähendas see seda, et enamus atraktsioone suleti turvalisuse kaalutlustel ning tuli suunduda kasiinosse.

WOW!!! Tundsin, nagu oleksin sisenenud Las Vegase imelisse maailma! Uhked kroonlühtrid, tohutult inimesi, sätendavad mänguautomaadid, sillerdavad peegelseinad, tasuta joogid ( mittealkohoolsed loomulikult!) ning sajad pokkeri, ruleti jms lauad. Diilerid nende taga lahkelt naeratamas ja varmad su raha ära võtma :)

Kontingent on seal keskealised ja vanemad daamid- härrad, sest noortel pole raha, et sinna mängima sõita.

Kuna ma ise muidugi eriline hasartmänguhuviline pole, siis tegin tiiru kogu mängupõrgule peale ning suundusin tagasi lõbustusparki.

Elus esimest korda ei jätnud ma mitte ÜHTEGI atraktsiooni vahele- kõik ameerika mäed ning raketid tuli läbi proovida. Tõsi, udune ilm ning silmade kinnipanek aitas nii mõnelgi korral kaasa- seega õudus-moment seisneb visuaalsuses! Kahjuks ei olnud meil piisavalt aega, et kõik atraktisoonid 2x läbi testida- nii ma ei teagi, kuidas ma ennast ameerika mägedel lahtiste silmadega oleksin tundnud:)

Ühel kummpaadiatraktsioonil olin aga mina pealtvaatajatele peamiseks vaatamisväärsuseks- hoolimata oma keskmisest paremast tehnilisest taibust ning 10-aastasest autojuhtimiskogemusest ei osanud ma seda väikest mootoriga asja kontrollida ehk siis esimesed 2 minutit tiirutasin ma nagu vurr ühe koha peal ning põrkusin pidevalt vastu kaid. Kõigil lõbu laialt! Ilmselt see oli ka selle suure aplausi põhjus, millega mind peale paadisõitu tunnustati:)

Kogu lõbu- st edasi-tagasi bussipiletid, skyway piletid ning lõbustusparki sissepääs maksis kokku u 13 EUR. Aga lõunasöök oli see-eest seal Malaisia mõistes päris kallis – 8 EUR!

Jälle see dussiruum!

Nii, nüüd oma asi ametlik- mina ja siinssed dussiruumid ei sobi kokku.

Läksin täna dussi alla ning harjumusest võtsin kaasa oma võtmepaela aga unustasin, et võtme olin ma eelmisel päeval selle küljest eemaldanud!

Nii ma seisingi ainsa kehakatte, käterätikuga, nukralt oma ukse taga ning nentisin fakti, et snepperlukud on saatanast. Ja pidulikule vastuvõtule minemiseni oli aega 50 minutit!

Kuna käterätikus ei tohi ma siin majast väljuda, tuli hakata otsima inimest, kes minu eest käiks kontoris varuvõtme järel. Ilmselgelt ei olnud see kerge ülesanne pühapäeva jaoks, sest mina elan 5. korrusel ning esimesed inimesed, kes uksele koputamise peale reageerisid, olid 1. korrusel.

Ja need hiina neiud ehmusid muidugi poolsurnuks, kui äkki mingi poolpaljas eurooplane nende ukse taga oli:) Õnneks oli siiski tegemist ülimalt abivalmite noortega, kes kohe kontori poole jooksid. Samas see oleks olnud liiga lihtne eks ;) Muidugi oli kontor pühapäeva tõttu suletud! Nii tuligi hiinlanna tagasi, peos telefoninumber, et helistada mingil nö hädaabinumbril. 40 minutit hiljem olin ma tagasi oma toas!!!!

Aga et asi VEEL PIINLIKUM oleks.... ma ju pidin inimestele, kes mind ootasid teada andma, et olen kodus luku taga ning ärgu nad mind oodaku. Logisin siis hiinlanna arvutist Facebooki ning tegin postituse meie aieseccarite grupile. Et ikka kõik teada saaks, et ma oma võtme tuppa unustasin :D

Lõpp hea, kõik hea! Ja hiinlannad saavad homme shokolaadi :)

...haige pole küll eriti tore olla, aga selles ülikoolis on see lausa rõõm- lähed kliinikusse ning sulle antakse ka kõik rohud tasuta!!!!! Kõik, see tähendab 5 erinevat medikamenti alustades Claritinist ( juhuks, kui mul peaks olema ALLERGIA) ja kühasiirupist, lõpetades vitamiinide ning kohaliku kokkusegatud palavikualandajaga.

Aga et siis diagnoos: tõenäoliselt külmetus, aga kui mul nahale peaks ilmuma täpid, siis tuleb mul kliinikusse tagasi minna, sest siis on mul tangi ehk moskiitode poolt edasikantav haigus ( külmetuse sümptomitega, suht kergesti ravitav, aga lihtsalt pikaajalisem).

Pühapäev oli lõpuks see päev, mil ma kohtusin oma kallite kaasmaalaste, Cristo ja Saarloga. Ja sain lõpuks kätte oma juustu, mille me kohe seltskonnaga ka ära hävitasime ning kamatahvli:)

Kadeduseuss muiudgi näris täiega kui nö normaalset eluaset nägin- köök koos ahjuga ja soe dušš ja rõdud ja bassein....Ja kui kerkis esile küsimus neile koogi küpsetamisest, siis rõõmu polnud küll võimalik tagasi hoida.

Cristo ja Colettega läksime sushi- õhtusöögile ja öisele Petronas Twin Towersite pildistamistuurile. Loomulikult sadas vihma ja ma sain läbimärjaks. Ja loomulikult on siseruumides ja transpordivahendites jääkamber. Ja loomulikult oli mul õhtuks palavik.... Mis tähendas omakorda, et ma ei saanud minna pärsia uusaastapidustustele. Nimelt nende kalendri järgi toimub ajaarvutamine kevade algusest ning sel puhul korraldatakse alati traditsiooniline pidu, mille oluliseks osaks on lisaks tantsule ja trallile toidulaud, kuhu pannakse 7 s- tähega algavat toiduainet ( sh küüslauk, õun, mingi veider kaste, kala jne).

See on juba teine kultuuriline suursündmus, millest ma ilma jään. Nimelt kutsuti mind veebruari lõpus ka kohalikku pulma, aga me olime sel ajal Singapuris...

Aga iga asi on millekski hea, seega... :)

EYLN 2011

...ehk Entrepreneurship & Youth- a Learning Network. See oli konverentsi nimi, millega minu töö põhimõtteliselt lõppes.

Konverenstile tuli kokku 38 osalejat loodetud 250 asemel, 8 esinejat ( kellest 1 siiski ei ilmunud kohale) ning eks meil ikka mõned partnerid, kes rahaliselt või nänniga toetasid, olid ka.

Korraldusliku poole pealt oli kõik väga sujuv, aga muudmoodi poleks olnudki võimalik, sest korraldajaid oli peaaegu samapalju kui delegaate- 27!!!

Ka sisu poolest oli konverents ok- esinejate hulgas oli nagu ikka- pärleid ja mitte nii kirkaid tegelasi, aga ennekõike olen ma väga tänulik meie konverentsi chairile ( moderaatorile) FADLI'le, kes suutis oma põhjalikkusega kogu ürituse väga sujuvalt ühtses tervikuks siduda, tekitada ülimõnusa atmosfääri ning kelle töömeetodit jälgides õppisin väga palju.

Ürituse kriisihetk saabus teise päeva õhtul, kui selgus, et väljareklaamitud Äriideede konkursi rahalise auhinna asemel saavad võitjad võimaluse minna AIESECi praktikale ning pooled delegaatidest, kes olid tulnud just selle pärast konverentsile, ähvardasid lahkuda. Järgnesid 2 h läbirääkimisi ning otsus, et nad osalevad viimasel päeval ainult Äriideede konkursil, mitte konverentsil.

Need kolm päeva olid minu esimesed rahvusvahelise konverentsi koolitajana.

Igaüks sai endaleühe grupi. Minu grupis olid Abraham- Hiina kutt, kes üritas elu eest vaimukas olla ning igasuguste võrdlemisi kummaliste väljenditega tähelepanu pälvida; Ben- tagasihoidlik 1. aasta juuratudeng; Jade- šotimaalt pärit neiu, kes peale poolt aastat siin endiselt ei salli seda riiki silma otsaski; Gino- hüperaktiivne kutt tohutute äriideedega; Pamelah- hindi tsikk ja Wendy- kohalik hiinlane, kes soovivad muuta midagi maailmas ning Ryan- omasooihar sulgpallifanaatik. Ehk siis totaalne kompott!

Esimene päev läks üle kivide ja kändude, sest šotlanna suutis kõikidele asjadele väga valjuhäälselt vastanduda aga õnneks teiseks päevaks oli ta juba piisavalt väsinud ning kui ma peale ühte mängu selgitasin, et elus on väga palju situatsioone, kus sa ei saa oma meeskonnakaaslasi valida vaid pead kokkupandud meeskonnaga eesmärke saavutama, siis ta tõmbus natuke tagasi. Väike töövõit:)

Koolitajate tiim sõitis alati ühes autos, mis tähendas, et selles autos oli konstantselt 8 inimest. Tihe inimasustus oli aga hea pinnas geniaalsete ideede sünniks.

Karaoke oli üks neist ideedest! Lõpuks sain ma aru, miks aasia inimesed sea nii väga armastavad! Kui Eesti karaoke tähendab mõnes baaris-pubis laval laulmist, siis siin toimub see nahkdiivanitega kabiinides, mille suuruse saad valida olenevalt seltskonnast. Ja siis valid ise lugusid, hüppad, kargad, tantsid nii et maa must.

Mida ma siis sellest kõigest õppisin?Või õigemini tuletasin endale meelde:

- Tõestus, et kõik on võimalik ning kui sa oled otsustanud midagi teha, siis tee seda parimal moel!

- Positiivsed inimesed su ümber on kõige olulisem

- Alati ei olegi minu õppimiskogemus kõige tähtsam- anna teistele võimalus areneda ning muuda nii nende elu!

- Mitte midagi ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt!

28 tundi

Magamine on ülehinnatud- eriti kui on nii palju erinevaid asju teha ja kohti, mida külastada!

Batu Caves- hindi tempel Kuala Lumpuri külje all, mis asub suure kalju sees ning kuhu viib peaaegu, et taevatrepp, oli meie neljapäevahommikune sihtkoht.

Pean kloostreid-kirikuid väga pühadeks paikadeks, kus isegi tavaelu on äärmiselt väljapeetud ning pühali-pidulik-külmavärinaid tekitav. Aga kui sa näed, kuidas selles pühas kaljus on kõik ärile üles ehitatud, kuidas ahvid pühakoja trepil segamatult paarituvad või kui sinust mööduv munk mõnuga röhitsuse kuuldavale toob, siis saad aru, et tegelikult on kõik täpselt samasugune nagu tavainimese elus.Küsimus on lihtsalt asukohas.

Õhtul korraldati meile lahkumispidu kahe Nigeeria poisi kodus. See tähendas muidugi, et me olime oma tavapärasest keskkonnast väljas ja meie päris sõbrad ei saanud tulla- see-eest oli meil totaalne aafrika pidu toatäie nigeerlastega tantsimas-laulmas- kokkamas.

Kui Eesti peo käimasaamine võtab teatavasti ilma alkoholita tunde, siis aafriklaste puhul piisab sellest, kui keegi nupust raadio käima lülitab ning meessoo esindajad kohe puusa nõksutades tantsuplatsi hõivavad! Loomulikult oli muusikaks musta mandri popmuusika. Aga need tantsuliigutused...no mina ei tea, kust need tulevad- ilmselt emapiimaga ja otse südamest!!! Lihtsalt vapustav.

Edasi liikusime öökluppi. Meie 14-liikmelisest seltskonnast oli see 5-le elu esimene ööklubikülastus- ju aasia noored ei ole piisavalt uudishimulikud, et kohe peale vanusepiiri ületamist klubi uksest sisse ei üritata pugeda.

Hinnapoliitika on siin äärmiselt segane- naistele oli tasuta õhtu aga kuna mehed pidid maksma mingit pudeliavamistasu, siis kogu kamba peale jagati see ära jagati ehk kõik pidid maksma....Samas saavad kõik sisenemisel tasuta joogikupongi...

Ööklubides on 3 huvitavat asjaolu: 1) pittu pääseb ainult isikuttõendava dokumendi näitamisel- kui sul seda ei ole, siis sisse ei saa. Ja see kehtib igas vanuses inimeste puhul.

2) klubi suletakse juba kell 3 öösel!!!

3) enamus külastajatest on meessoost!!!

Aga muidu nagu klubi ikka- hea muusika, purjus noored ja tohutult palav ;)

Kuna meie autojuht, ka esimest korda klubitaja, sattus natuke hoogu, siis peo lõppedes seisime silmitsi asjaoluga, et auto on, juhti mitte. Isegi peale tunniajast söögi-joogipausi, kuhu peale klubi suundusime. Ja nii ma saingi oma elu esimese vastaspoolse liiklusega sõitmise kogemuse! Hea, et oli öö- vastasel juhul oleks mu vastassuunavööndisse kaldumisi ning imelikke pöördeid tehes avariiohtlikke situatsioone olnud rohkem kui küll. Tõe huvides tuleks ka mainida, et mu load ilutsevad ühe sahtli põhjas Tallinnas ( ma ei arvanud ju ometi, et ma hakkan siin autot juhtima).

Meie naaberlinnas, Putrajayas, toimub aga sel nädalavahetusel 3. rahvusvaheline kuumaõhupallide festival. Selleks et saada pilet õhupallisõidule, tuleb aga varakult kohale minna. Ja mis võiks olla veel parem ajastus, kui otse klubist sinna suundumine???? Mõeldud-tehtud.

Loomulikult jõudsime sinna kell 6. 30 ning piletimüügi alguseni ning esimese õhkutõusmise vahele jäi tohutu auk, mille sai sisustada magamisega :) Seekord siis autos.

Ja kell 8. 17 ronisimegi õhupalli korvi!

Pärast seda tundus loogiline teha tuur kogu festivali alal, minna hommikusöögile ning seejärel naasta koju oma voodisse.

Vabadus!

Minu vabatahtliku töö osa on ametlikult läbi ja algas PUHKUS!!!!!

See tähendab tegelikult väga tihedat programmi- alustasime Collette ja Gohaga Malaisia troopiliselt saarelt Langkawilt, kuhu sõitsime otse peale konverentsi.

Kuna meie kasahhitar on säästureisija, siis see väljendus muidugi ööbussiga kuhugi pärapõrgusse sõitmist, saabumisajaga 5. 30 hommikul. Kuna sealt edasisaamiseks vajasime järgmisi pileteid, aga kassad avati alles kell 8.30, siis magasime nagu kolm kodutut bussijaama pinkidel, mis olid kusjuures sel ööl kõige mugavam magamisase üldse!

Edasi praamile ning voila! Troopikapuhkus!

Otsisime endale võimalikult rannalähedase hosteli koos konditsioneeri ning sooja veega :) Need kaks asja on viimasel ajal väga hinnaliseks muutunud! Siinne hinnaklass on ülimõnus, mistõttu ka välismaalasi on hordidena, iseäranis soomlasi. Üsna kodune tunne tekkis, kui kõrvallauas konstantselt põhjanaabrite keelt kuulda!

Kuna saar on kuulus mereandide poolest, siis loomulikult käisime vastavas restoranis neid hõrgutisi mekkimas ning pärast krabasime ühe ülisuure kookose joomiseks! Paradiisisaare võlud:)

Algselt kuulus meie saare-plaanidesse ühs pöörase peo mahapidamine, aga kuna olime surmani väsinud, siis kõige kreisim asi oli jenga- klotsidest torni ladumine ning diskussioonid elulistel teemadel.

Järgmisel, plaanidekohaselt peamisel rannapäeva hommikul, tervitas meid Murphy seaduste kohaselt tugev vihmasadu ning põhimõtteliselt oligi meie suurejoonelisel puhkusel kriips peal- pikendasime oma hostelist check- oudi aega, nautisime midagi lõuna ja õhtusöögi vahepealset ning suundusime tagasi sadamasse....kus loomulikult paistis päike :)

Tagasisõit bussiga oli taaskord elamus omaette, kuna sel korral otustati kõik reisijad noorena hoida ehk siis temperatuur oli külmikusarnane ning isegi kõigi kaasasolevate riiete korraga kandmine ei muutnud olemist mõnusaks!

Aga nüüd, 2 päeva pärast naasmist tundub see seiklus ikka väga tore ning saar imelisena:)

Kasulik teave: kui küsid kohalikelt ajakulu A punkti B liikumiseks, ning vastuseks on, et vähemalt 5 minutit autoga, siis tegelikkuses tähendab- asukoht on nurga taga. 20- minutilise jalutuskäigu puhul tuleb jagada aeg pooleks ning lisada sellele veel eurooplase tempokas kõnnak, saame tegelikuks ajakuluks umbes 7 minutit.

Tsunami

Tänud kõigile, kes mu pärast muret on tundnud!

Mul on hea meel öelda, et Malaisia tundub olevat rahvusvaheliste uudistekanalite väitel tsunamiohust väljas ning elu on jätkuvalt rahulik.

Ka meie Jaapani kuti, Yutaro, Tokyos elava perega on kõik korras:)

Nädala alguses plaanisime minna rannikule rannapuhkusele, mis ilmselt force majeure tõttu jääb turvalisuse kaalutlustel ära.

konverentsini 1 päev ja loetud tunnid

Reedel algab meil konverents. Ja sellist kaost nagu siin, pole ma mitte kunagi varem kusagil näinud!!

Eesmärk oli saada 250 osalejat, 12 esinejat ning partneritelt nii raha kui nänni.

Tänase päeva seis: 31 osalejat, 7 esiejat ja ei raha ega nänni. Küll on aga üllatuslikult palju meediapartnereid, keda ilmselgelt ei osatud ära kasutada!

Eelmisel nädalal olid kõik veel rahulikud, mis oli minu jaoks suur üllatus, sest minu paanikanupp ning alarmkell on juba ammu punaseks värvunud! Aga alates esmaspäevast....oi, nüüd on küll kõigil kiire :) Eile oli isegi kriisikoosolek, kus otsustati, kas üritus edasi lükata, korraldada väiksemas mahus ( 1-päevasena) või jätkata esialgse plaani järgi. Loomulikult valiti viimane, ehk põhimõtteliselt üritatakse nädalaga konverentsi korraldada, vähemalt osa, mis puudutab delegaatide osa.

Kogu vastutus ja info on koondunud kahe tegelase kätte, kes siis üritavad kogu kupatust manageerida.

Mind pandi näiteks pressiteateid ja artikleid kirjutama, mis on natuke ebaloogiline, sest mu malai- keelsed teadmised on endiselt kehvakesed ning ma olen seetõttu sunnitud end inglise keeles väljendama, aga no kui nad arvavad, et nende pressiteadetega saab kohalikus meedias laineid lüüa, siis.....

Ootan-vaatan huviga, mis edasi saama hakkab !

...eeloleval neljapäeval on ülikoolis suur isetegevusshow mis tähendab, et õhtuti umbes kella 20st on kõik avalikud ruumid täis noortegruppe, kes selleks valmistuvad. Meie elukoha nö avalik saal oli täna rahvatantijate päralt. Kuna selles kultuuris ju mehed-naised ei tohi põhimõtteliselt üksteist puudutada ka enne abiellumist, siis on päris huvitav vaadata rahvatantsu, kus äärmiselt püüdlikult välditakse füüsilist kontakti :)

Ikka riis, riis, riis

Juba pikemat aega olen plaaninud kirjutada pikemalt toidust- just sellest, mis siin on mitte ainetest, mida igatsen :)Tõe huvides tuleb mainida, et olude sunnil olen peaaegu taimetoitlaseks hakanud.

Mitte et mulle liha enam ei meeldiks, aga kalast meeldib neile küpsetada/hautada pead ning uskuge mind, see ei näe eriti apetiitne välja!

Kana suudavad nad väga mitmekülgselt valmistada- koiva, mida mulle iseenesest süüa meeldiks, keeravad nad väga vürtsisesse kastmesse. Tiivad ei ole mulle kunagi eriti meeldinud ning siis kõik, mis kanast üle jääb on segatud kas nuudlitega või on juurikatega kastmelaadseks toiduks meisterdatud- see aga ei näe kunagi liiga isuäratav välja.

Seast, lambast ja loomast võib üldiselt unistada või siis mõnda lääne restosse seda nõutama minna.

Hommikuti söön seega tavaliselt riisi ning midagi salatilaadset, aegajalt ka muna valgu saamise eesmärgil. Viimasel ajal olen hakanud kuiva riisi sojapiimaga segama, et see riisipudrum oleks. Ja siis natuke moosi peale:) Seda kohalikud muidugi ei mõista ning vaatavad mind alati uuriva pilguga!

(paremal minu klassikaline hommikusöök, pruun asi on muna või tofu, ma pole veel päris täpselt aru saanud, sest maitse on ka vahepealne)

Lõuna/õhtu on tunduvalt mitmekülgsem söögikord- eile käisin näiteks ühes tohutult ilusas Kuala Lumpuri vaatega restoranis ( KL-st asub see siiski 30 km kaugusel) ning sõin kana ning jõin liitrise klaasitäie värskelt pressitud arbuusimahla- sellised mahlad on siin võrdlemisi odavad, alla 1, 5 EURi :)

Hästi palju söön ka erinevaid suppe, Tom Yam on üks lemmikute hulka kuuluv üsna vürtsikas leem. Suppid põhikoostisosaks on muidugi nuudlid ja natuke liha lisatakse sinna ka.

Tulenevalt etnilistest gruppidest on siin põhitoiduks kolme rahvuse köök- malay, hiina ja india. Malayd ( äärmiselt religioossed ja ilmselt sellest tulenevald) äriga ei tegele, siis põhiliselt kuuluvad toidukohad hindudele- hiinlastele ning vastavalt ka nende toitudele.

Aga üks on neil kõigil ühine- põhitoiduaine on RIIS! Ja siis veel natuke riisi, riisi ja riisi! Ja sinna juurde kas vürtsikas liha koos juurikatega.

Kuidas see mulle mõjub? Ma hakkan samuti riisisõltlaseks muutuma.... ehk siis kui ma Eestisse tagasi jõuan söön ilmselt peamiselt piima-riisisuppi :)

Üldiselt süüakse lisaks riisi ja nuudlitoitudele siin tohutult saia- no nemad muidugi kutsuvad seda leivaks. Ja küpsiseid snäksidena, sest shokolaad sulab siinses kuumuses lihtsalt ära.

Saiaga ei ole ma siiani erilist sõprust sobitanud, aga need sajad erinevat sorti küpsised.....mmmmm...... Ja siis veel roti'd- põhimõtteliselt on need pannkoogid, aga siin küpsetatakse neile täidis kohe sisse- kas siis banaan, shokolaad, juust või muna. Ning juurde kuulub alati vürtsikas kaste.

Ja need puuvilja....minu vaieldamatud lemmikud on papaia ja dragonfruit- tumelilla viljalihaga puuvili, mis kohati maitseb küll seebi moodi....aga ju see ongi eksootika maitse! Kohalike kõige kuulsam ja samas ka veidram puuvili on durian- suhteliselt võika lõhna, ent magusa sisuga vili. Eriti soovitatav meestele :) Seega on hea, et see mulle eriti ei meeldi :D

Puuvilju saab igalt tänavanurgalt jääkastidest väikeste pakikestena ja maksavad RM1 (30 eurosenti umbes). Poes aga müüakse puuvilju imeliku tüki loogika alusel- no et 1 õun on 1, 3 ringgitit....Ahjaaa- porgand on siin hirmkallis - eile avastasin, et ühe tüki hind on peaaegu 1 euro!!!!

Kohalikele meeldib kohtuavalt ka kaasavõetav toit ning jook. Seda viimast aga ei pakendata mitte papptopsi vaid.....KILEKOTTI. Külge veel nöör, et oleks mugav kanda ning sisse kõrs, et oleks hea juua. Stiilinäide Colette' teest.

Tegelikult on toit siin imeodav- minu päevane kulu kõigile toidukordadele+ joogiveele on umbes RM 10 ehk siis 2, 5 EUR.

ja siit stiilinäiteid minu einetest: Singapuri jäätis saiaga, mingi veider magustoit, tavaline lõuna ning kanavardad bambusesse mähitud riisiga.

Ma elan LOOMAAIAS!!!!

Hommikul tööle ( st raamatukokku) suundudes tundus, et täna on mu õudusunenäo päev- kõnnitee ja selle kohal olevatel puudel oli umbes 30 pärdikut, kes kõik tundisd ilmselget huvi meie vastu. Ja meie tundisme ilmselget hirmu, sest mul puudub siiani igasugune arusaam ahvide käitumispsühholoogiast. Õnneks tuli Yutaro ja võttis 2 neidu kummagisse käevangu ning ülihelikiirusel lidusime läbi dzungli trepist alla.

Õhtul oli meil aga ühika juures grillpidu, mille lõpus oli ka üllatuskülaline- METSSIGA, kellele meil õnnestus kõik toidujäägid sisse sööta:) Mu jahimehest isale oleks see kohtumine kindlasti meeldinud!

Üks inimsoost, Iraagist pärit pärdik, oli ka mu päevas. Juba mitmes päevas kui aus olla.

Oma telefoninumbri jagamisega ma eriti kitsi ei ole- tundub, et paljudele valmistab see tohutut rõõmu ning peaaegu keegi ei kasuta seda. Lisaks lahkun ma kuu pärast nii et siis pole sellest numbrist enam kellelegi kasu.

Aga mr Iraq, nagu ma ta oma telefoni salvestasin, on mind 2 päeva pommitanud kõnede ja smsidega + vahepeal natuke seltskondliku ajaviitena jälitas ka mind koos sõpradega!!!!

Õnneks olen nii mõnegi NORMAALSE lähis-ida inimesega sõbrunenud ning sain neilt käitumisjuhiseid: be rude, don't talk, don't laugh, don't answer properly, say no, don't be funny, be a bit agressive....and if still unsuccessful, call me (ole ebaviisakas, ära räägi, naera ega vasta korralikult, ära ole vaimukas vaid pigem agressiivne ja kui see ei aita, siis helista mulle) ehk siis soovitus käituda totaalselt vastupidiselt oma tavapärasele käitumisele!!!

Otsustasin ebaviisaka ja agressiivse käitumismaneeri kasuks ehk siis saatsin ühe kurja smsi ning tundub, et elu muutus taas normaalseks :)

P.S Isa, muretsemiseks pole põhjust- mu ümber on piisavalt mind kaitsvaid häid inimesi:)

P.P.S tegin peo jaoks küpsisetordi- nii lihtsalt pole ma ammu au ja kuulsust saanud, rääkimata sellest, et inimesed mult KIRJALIKULT retsepti soovisid saada :)

SINGAPURA!

Singapur on 710 km2 asuv ligi 5 miljoni elanikuga linn-riik Malaisia poolsaare lõunatipus ja sinnasaamiseks kulub 7 tundi rongisõitu. Kui aus olla, siis bussiga saab kiiremini, ent kuna reisid Kuala Lumpuri ja Singapuri vahe toimuvad enamasti öösiti, siis meie 6- liikmelist reisiseltskonda ahvatlesid rongis asuvad voodid.

Majutasime end ühte backpackerite hostelis, mis on siiani kõige ilusam ja ägedam hostel üldse mu elus, sest neil oli SOE DUŠŠ!!!! Ja föön! Ja normaalsed WC- potid!!!!! Ja hommikusöögiks ei olnud riis vaid hoopis Kelloggs ja puuviljad!!! Taevalik :)

Ah et mida siis Singapuris teha? Mina reisin siin parimate reisikorraldajate, Goha ja Colette'ga nii et ma pole vist kordagi siin olles mõelnud, millisele rongile ma minema peaks.

Ehk siis klassikaline vaatamisväärsuste tuur nii päevasel kui öisel ajal, alustades jaapani ning hiina stiilis parkidest ( kus toimus muideks mingite arusaamatute oranzide tegelaste jooksureedek) , öösafarist loomaaias lõpetades ööklubidega õhtul.

Tegelikult muutub Clarke Quei nimeline tänav pimeduse saabudes üheks suureks ööklubiks, kust võid leida nii India, Araabia, Iiri stiilis pubisid-baare-klubisid.

Klubisse sissepääs maksab umbes 10 euri ja sisaldab endas ka ühte drinki vabal valikul.

Teisi päeva veetsime Sentosa saarel, mis asub Singapuri lõunatipus ning on spetsiaalselt turistidele ja rannapuhkuseks loodud. Oooo valge liiv ning sinine vesi- ma olen teiega kohtumist nii kaua oodanud! Aga loomulikult läks nii nagu alati ehk peale seda, kui olime riided seljast koorinud, veidike ujunud ning fotosessiooniga ühele poole saanud, tekkisid taevasse pilved ning päevitamisest ei tulnud midagi väja. Ja siis hakkas veel vihma ka sadama. Nii et ma esindan jätkuvalt valgeluigeliste sugukonda!

Singapur on tohutult puhas linn- seal võib lausa valgete sokkidega käia. Kuigi ma ei saa aru, kuhu nad prügi panevad, sest mina olin kom päeva konstantselt prügikastiotsinguil! Näiteks sõitis mööda jõge ringi paat, milles oli 2 meest, kes võrguga jões ujuvaid puulehti ja muud minu arvates täiesti tähtsusetut sodi välja õngitsesid.

Ja tohutult turvaline on ta ka- karistused igasuguste rikkumiste eest on päris karmid, seega inimesed ei kipu neid piire ka ületama ja on täiesti ok, kui jätad oma koti hetkeks valveta. Mitte et ma seda idaeurooplasena praktiseerinud oleks- refleksid on tunduvalt tugevamad!

Ja need ehitised- võrdlemisi uue riigina puudub neil ajalooline arhitektuur- kõik on võrdlemisi uued majad ning kogu aeg kerkib uusi. Fantaasiast seal igastahes puudu ei ole, küll aga ruumist, mistõttu jalgpallistaadion on näiteks ujuvalusel ning bassein ühendab katusena kolme tornmaja!

Ja metroo, mis oli põhimõtteliselt 1 vagun kogupikkusega vähemalt 150 meetrit!

Samuti olid seal müügil hiiglaslikud banaanid mis võrdusid minu käsivarre pikkusega.

Inimesed räägivad seal enamasti inglise keelt nii et vahelduseks polnud meil ka kordagi keeleprobleeme ei hinnalinnas, little Indias ega taksos.

Ahjaa- me kohtasime seal ka üht väga tarka 12-aastast Hiina poissi, kes teadis isegi Eestit ning kogus erinevate riikide münte oma kollektsiooni jaoks. Impressive!

Ma ei ole eriti palju mõelnud sellele, kui hea on olla eestlane, Euroopast! Pool meie reisiseltskonnast nägi vaeva erinevate viisa ja päritoluküsimustega- näiteks riiki sisenemisel küsiti Goha, Sulaimani ja Kaveh ( vastavalt siis Kasakhstan, Palestiina ja Iraan) käest, kas nad on moslemid ning jaatav vastus tähendas nende eskortimist kõrvalruumi. Euroopa moslemeid vaevalt selliste küsimustega kiusataks.

Tagasiteel tuli meil aga Kaveh jätta Singapori väga segastel viisaküsimustel. Kummalisele oli probleemiks oli Malaisiasse naasmine. Imekombel õnnestus tal öösel oma dokumendid kõik korda ajada ning esmaspäeva hommikul, kui me saabusime kodujaama, ootas tema meid juba seal ees :) Bussiliiklus on lihtsalt niipalju kiirem.

Lady Gaga Saksamaalt

Kauaoodatud päev jõudis lõpuks ometi kätte- täna oli meie esimene PÄRIS workshop lähedalasuvas keskkoolis 16-17-aastastele noortele.

Siiani ei ole ma istunud siin ühtegi Euroopa või siis vähemalt minu mõistes normaalsuurusega autosse- kõik on sellised vahvad imetillukesed vidinad, kuhu mahub küll 5 inimest aga pagasisse ainult 2 käekotti:) Sel korral pidi aga sinna autosse mahtuma peale 5 inimese veel ka 6 läpakat-kotti, flipid-markerid-flaierid-postrid, bännerid konverentsi promoga, 3 kotitäit auhindu ning lisaks loomulikult pikendusjuhtmed-kõlarid jms tehniline kraam. Õnneks oli reis lühike, nii et tõsiseid tüsistusi keegi veidratest kehaasenditest ei saanud (millalgi kirjutan ma pikemalt ka kohalikest autodest!).

Kohale jõudes ning kogu selle tavaariga klassiruumi poole sammudes nägime välja nagu rändtsirkuse artistid, mis vist töötas meie kasuks, sest algselt lubatud kuni 30 noore asemel ootas meid 45 paari uudistavaid silmi!!! Mis siis ikka- alustagem!

Meie töötubade eesmärk on julgustada noori olema ettevõtlikkud ning rääkida, kuidas äri tehes saaks lahendada ka sotsiaalseid probleeme ehk olla sotsiaalselt vastutustundlik mitte ainult kasumile orienteeritud. Oluline osa on ettevõtlusmängul, kus noortel tuleb välja tulla ühe tootega, mis ei ole väga keskkonnasõbralik ning arendada sellest öko versioon. Millised briljantsed ideed sealt tulid! Tavalise veekonteineri asemel ( see, mis annab nii kuuma kui külma vett) Angelina Jolie huulte-kujuline joogipudel, imeline paberkott, päiksepaneelidel superauto ning ventilaator, mis otsib ise inimesi, keda jahutada :)

Siiralt loodan, et paari aasta pärast on vähemalt osad neist leiutistest poeriiulitelt saadaval!

Ja siis sai workshop läbi..... ning mind joosti põhimõtteliselt pikali!!!

Kas ma tohin su juukseid katsuda? Kas ma tohin su kätt puudutada? Sul on nii ilusad SINISED silmad!!!! Kas ma saaksin sinuga pilti teha? Kas ma tohiks sind kallistada????? Sa näed välja nagu Lady GAGA:):):)

Eestlasele iseloomulikult ma muidugi kohmetusin selline ootamatu, ent üliarmsa tähelepanuavalduste tulva all- nii saidki kõik just selle tükikese, mida nad soovisid:) Loodetavasti toob see neile õnne vms...

Ootused järgmiste etteastete suhtes on nüüd igastahes väga kõrged, kahju ainult, et neid nii vähe on!

P.S Ahjaa, Saksamaaga on see teema, et täna kohtasin ma-ei-tea-mitmendat-inimest, kes küsis esimese asjana, et kas ma olen Saksamaalt. Võimalik, et ma teen endale t-särgi tekstiga, I'm not from Germany, Welcome to Estonia!

Ja ma kannan kaasas martsipanibatoonikest, mille kavatsen kinkida inimesele, kes teab, kus Eesti asub :)

vaata ja imesta vol 4

....Ma ei ole mitte üheski riigis näinud nii sagedast riigilipu kasutamist kui siin- iga maja, selle ees olev bussipeatus, milles peatuv buss ning isegi meie söökla hakklihamasin on ehitud Malaisia lipuga! :) Oma kohaliku automargi logo võrdub loomulikult ka lipul kujutatuga! Mis võiks olla veel parem reklaam riigile kui ülitugevalt rõhutatud isamaalisus?

...Kuala Lumpur juhib maailma edetabelit pikselöögist surma saanute arvu osas. Arvestades äikesetormide sagedust ( keskmiselt 1 päevas), siis pole siin midagi imestada.

...on täiesti normaalne, et ööhakul jooksevad metssead su nina ees üle tee.

...esimene tänavalt leitud kingapaar jättis mu külmaks. Teine tekitas küsimusi. Aga kolmas paar?!?! Kindlasti on sel seos moslemiusu ning palvetamisega. Arusaamatuks jääb siiski, kuidas inimene ei märka teekonda jätkates kingade puudumist....

...kuidas on võimalik midagi teha kui keegi kellast kinni ei pea? 30 minutit hilinemist on automaatselt igale poole sisse arvestatud (muideks, ka bussigraafikusse :P).

....mitte üheski söögikohas pole võimalik saada nuga. Hoolimata tõsiasjast, et su nina all on keskmise suurusega seafilee. Ikka lusikas ja kahvel või pulgad... lahendus peaks olema ilmselt oma isiklik taskunuga!

...inimeste heatahtlikkus ja ausus. Avalikes kohtades on kasti sees veepudelid ning krõpusd, kõrval karbike, kuhu saad 1 ringgiti tasuks sisse panna. Ja see toimib!!!! Keegi ei varasta ei snäkke ega raha:) Imeline maailm!

Samamoodi jäetakse oma kingad ja vihmavarjud koridori ukse taha- isegi ahvid ei vii neid asju ära :)

...kaubanduskeskustes on võimalik hindade üle kaubelda! Kuna ma ise olen selles täiesti kohutav, siis üritan alati mõne kohaliku endaga kaasa sebida, kui millegi vähe suurema ja kallima ostmisega tegu. Õppida tuleb ikka ju parimatelt ;)

17.korrus

Saime kutse kohalikult orbudekodult tulla lastega pärastlõunat veetma ning loomulikult võtsime selle hea meele ning pikemalt mõtlemata vastu.

Suur oli minu imestus, kui seisime Taiwanist pärit vabatahtlikuga tornmaja ees ja ta ütles, et olemegi jõudnud nende lastekodu juurde. Mismõttes???? Kas siin on tõesti 18 korruse jagu õnnetu elukäiguga lapsi???

Tegelikkuses oli nende käes vaid 17. korrusel 6 korterit- ühes elas lastekodu juhataja koos oma naisega, teine oli kohandatud palvetamisrituaalidele-, kolmandas olid poiste eluruumid, neljas täitis köögi funktsiooni, viiendas olid tüdrukud ning viimases elasid nö lastekodu töötajad.

Shokk oli minu jaoks päris suur- vähe sellest, et ma ei suutnud harjuda mõttega, et lastekodu on kortermaja eelviimasel korrusel, aga need olematud elutingimused....betoonpõrand ja madratsid, üksikud plasttoolid, mitte ühtegi mänguasja ega raamatut (peale kooliõpikute muidugi)....

Tegemist oli hindude poolt juhitava ning just sellest rahvusest pärit 26 lapse koduga, kes olid vanuses 4-21. Lapsed olid loomulikult ülitoredad ja eriti vahva oli see, et enamus neist suutis natuke ka inglise keeles rääkida, eriti usinasti kasutasid nad sõnu Sister ja Brother, sest just nii pöördusid nad meie poole.

Päeva põnevaim kogemus oli lastekodu köögis, kus meile õpetati kätega söömist. Tõestusmaterjal sellest on siin :

Toitu saavad nad enamasti annetuste korras ja mis mind tõsiselt imestama pani- köögis on kogu aeg potid-pannid toiduga laual nii et kui kellelgi kõht tühjaks läheb, siis saab kohe minna ja võtta. Tervisekaitsenõuetest siinkohal ei räägiks.

Orbudekodu toimimisskeemist ma päris täpselt aru ei saanud, aga juhatajaks on endine ärimees, kes ühel päeval tundis, et edukus äris ei anna talle midagi ning hakates otsima midagi hingele, jõudis orbude teemani. Üks asi viis teiseni ning mõni aeg hiljem avaski ta juba orbudekodu. Praegu töötab ainult natukene, et lastele taskuraha anda. Pooled töötajad on vabatahtlikud ning alati võiks lastega tegelejaid rohkem olla. Seetõttu tuli ka kutse meile:)

Lahkudes oli mul loomulikult tunne, et ma võtaks vähemalt pooled neist üliarmsatest ning siirastest lastest endaga kaasa, eriti peale seda kui mõningad neist kinkisid mulle omatehtud origami-linnukese või kaardi. Ja kui ajagraafik vähegi võimaldab, siis lähen sinna veel vähemalt üheks päevaks tagasi. Nende elutingimusi ma küll parandada ei saa, ent killukese välismaad ning jupikese uut ja huvitavat saan ma küll oma külaskäiguga pakkuda.

Siit leiate ka pildid minu erilistest lemmikutest:

Eestlased!?!?!?!?!

Eestlane on ikka üks imeloom ja seda igas mõttes- teda tuleb pildistada ja valvata ja imelikke asju teeb ta ka. Mis need erinevused siis on?

Oma rahvusvaheliste sõpradega ringi käies on selgunud huvitavad faktid- näiteks ei olnud 21-aastane Jaapani noormees söönud kunagi KOORIMATA ja viilutamata õuna. Rääkimata sellest, et ta võtaks ise õuna puu otsast ning seda sööks. Erit armas oli vaadata, kuidas ta tõsimeeli arvas, et ta sureb kohe mürgitusse kui ta elus esimest korda hambad õuna lõi :)

Hääletamine ülikooli campuse territooriumil tundus ikka tõelise vägitükina jaapanlase ning vietnamlanna jaoks- õnneks suutsin neile selgitada, et kuna me koduteed ei tea ning on öö ja ühtegi bussi ei käi, siis see on ainus võimalus meil koju saada. Ja kõige hullem asi, mis oleks võinud juhtuda on uue inimesega tutvumine. Mis muideks osutuski tõeks!

Uskuge või mitte, aga jalgsi kõndimine on siin täiesti välistatud. 20 inimest tundis muret, kui ma koos 2 kohalikuga otsustasin võtta ette 1, 5 km pikkuse jalutuskäigu. Et kas ma ikka jaksan ja ega ma viga ei saa! Ja kujutage ette siis veel inimeste reaktsiooni, kui ükskord peale vihma koju jalutades võtsin kingad jalast, et neid mitte läbi leotada.... tundus nagu paljajalu käivat inimest polnud keegi varem näinud! :)

Pilti tehakse ikka igal võimalikul ja võimatul hetkel. Basseini ääres päikest võttes lähenes mulle isa oma umbes 8-aastase pojaga ja palus luba pilti teha. Mina siis lamasin ja naeratasin edasi, isa nihverdas ennast minu kõrvale ning vaene poiss pidi pilte klõpsima. Ja ikka mitu, sest isa polnud tulemusega rahul. Huvitav, kas ma satun nüüd nende perealbumisse? Loodetavasti see tüüp midagi nilbet mu pildiga ei tee....ikkagi oma lapse pildistatud või nii.

Ahjaa- üle muru, mäe otsa kõndisin ma ka! Pidavat imelik olema, sest kõnnitee ja trepp on ju olemas.....

Aga antud hetkel tunnen ma kõige rohkem puudust piimatoodetest- sojapiim on küll odav ja hea, aga no ei ole ikka päris see. Tundub, et varsti olen ma nõus piimasupi ja juustu ja kohupiimakreemi nimel igasugu hullusi ette võtma!

Kui mul õnnestuks mõni Venemaa pood leida, siis sealt peaks saama midagi piimalist :)

Nädalavahetuseks sõidame Malaccasse-ajaloolisesse linna ning peatume seal ühe tuttava peres nii et peatselt on oodata postitust kohalike kodude ja pereelu kohta!

Fireflies park

Üks vaatamisväärsustest, mida kindlalt külastada soovisime, oli Fireflies park- peale päikeseloojangut toimuv laevasõit jõel, mille ääres elavad moskiitodest pisut suuremad ent pimedas helendavad putukad.

Kuna turistidele mõeldud paketid olid üle mõistuse kallid ( peaaegu 800 EEK, ma eurodesse ei oska veel arvutada!) ning ühistranspordiga oleks rahalised kulud küll väiksemad olnud, ent see oleks ühel suunal tähendanud 5 ümberistumist, tuli leida keegi autoga!

Reklaamisime pea terve nädala oma vahvat reisiseltskonda ja muidu on sõpru ka täitsa palju ümberringi, siis selleks nädalavahetuseks olid kõigil kummalisel kombel plaanid tehtud :)

Äkitselt ilmus Sulaiman (Palestiinlasest magistrant) välja plaaniga, et me võiks auto rentida ning tal on oma korterinaabri näol ka autojuht meile välja pakkuda! ROADTRIP!!!!

Reisiseltskond oli kirju- 3 Palestiinlast - Mohamad autojuhiks ja tema sõber Abu Mohamad lisaks Sulaimanile ja siis meie klassikaline Eesti-Holland-Jaapan-Kazakhstan nelik. Auto renditi ühe invaliidi käest ehk see oli käsitsijuhtimisega :)

Tugeva palestiina ülekaalu t

õttu kõlasid autos loomulikult araabia pophitid, mida 3 meest siis hingestatult kaasa laulsid, plaksudest-nipsudest rääkimata. 2 h autosõitu möödus üsna kiiresti seda vaatamata vahepeatustest maanteeäärsete puuviljamüüjate juures ning asjaolust, et keegi päris täpselt ei teadnud, kuhu sõita tuleb!

Park ise oli kusagil suvalises külakeses, kus kohviku tagaaias, mis oli ilmselt ka kohvikut pidava pere elutuba, puuris jänesed ja ahv :)

Aga tagasi putukate juurde! Ütleme nii, et need sädeleva tagumikuga olevused olid küll jube vahvad korraks vaadata ning me tegelikult kahtlustasime, et tegelt on need puudele pandud jõulutulukesed, kuni paar tulukest meie juurde lendas , AGA mul on väga hea meel, et me seda turistihinda ei maksnud, sest seda need küll väärt ei olnud.

Tagasiteel käisime läbi Putrajayast- linnast, mis on ehitatud saarele ning kus asuvad ainult erinevad valitsuse jms hooned ning millest peaks tulevikus saama ka Malaysia uus pealinn Kuala Lumpuri asemel.

Putrajaya on öösel väga ilus aga samas ka natuke kummituselinna moodi- kuna seal elumaju ei ole, ainult büroohooned, siis mingit liikumist selles linnas öösel ei toimu- v.a need üksikud turistid, kes seal pilte käivad tegemas. Nagu meie!

Aga tore oli linnast välja saada ning täiesti teistsugust keskkonda näha!

AIESEC Malaysia, LC UKM

Hoiatan juba ette, et see postitus on täis väga spetsiifilisi termineid ning tõenäoliselt arusaadav vaid aieseccaritele :)

Kuna AIESEC on mu siinolemise põhjus, siis ei pea paljuks pühendada siinse @ kultuuri tutvustamisele ka väike peatükike.

Koosolekud...

...toimuvad igal kolmapäeval ja algavad ühise õhtusöögiga ülikooli kohvikus. Peale koosolekut liigutakse edasi hilisele õhtusöögile ( koosolekud algavad siin kell 20 ning lõppevad u 23).

...algavad alati tantsudega! Meie hollandi intern, kes liitus @ga 3 nädalat enne praktikat, sai loomulikult sellest kultuurishoki:)

...sisaldavad erinevaid mänge tiimitöö tõhustamiseks- viimasel korral keskenduti tiimidevahelisele usaldusele. Kindlasti kasutan seda mängu ise ka kusagil.

... on liikmete harimise koht- ehk siis väike koolitus misiganes üldisel teemal kuulub asja juurde.

...on lihtsalt lahedad! Ega malaisialased ilmaasjata maailma ühed õnnelikumad inimesed ole!

Vahepeal toimus siin ka väljaminevate praktikantidele infoõhtu, mis kestis 2, 5 tundi! Selle aja jooksul kaeti absoluutselt kõik @ seotud teemad praktika liikidest, organisatsiooni struktuurist lõpetades LCs käimasolevate projektide detailsete kirjeldustega. Selle maratoni pidasid vastu ainult tugevaimad ehk aiesecarid- tudengitest jäi lõpuks alles ainult mõni üksik !!!

Üks huvitav tähelepanek veel- infoõhtul osales ka aafrikast pärit välistudengeid, kes peale presentatsioone küsisid, et miks mustanahalisi pole piltidel ja kas see tähendab, et nemad ei saagi praktikale minna ;)

Ka LCP valimiste teises ringis osalesin väga tähtsates rollides- timebitchi ning uuele LCPle klassikalist veeämbri pähekallajana. Kui juba nii kaugele reisitud, siis tuleb igast üritusest maksimaalselt osa võtta!

Ahjaa- valimistest veelgi- siin on tegemist ÄÄRMISELT tõsise üritusega- kõik tulevad kohale ülikondades- kostüümides ning kui ma ühe küsimusena palusin uutel LCP kandidaatidel rolecalli teha, vastati, et ega see Euroopa ole ja siin on see TOTAALSELT ebasobilik :) Samas ei jätnud presidendikandidaadid vastusele vastates mainimata, et rohkem FUNi peab olema.....saa sa siis aru!

Aga muidu on neil siin samad probleemid nagu Eestiski ( liikmete lühike "eluiga" ja seoses sellega knowhow väljaränne, ajaloolisest mälust rääkimata+ oskamatus alumnisid kaasata) aga Eesti on selle kõrval ikka väga professionaalne ning arenenud organisatsioon ning tegelikult on meil kõik hästi!

Ning rubriigist kummaline :ükski koosolek või koosviibimine ei möödu söömiseta- kogu aeg käivad siin mingid küpsised-saiad-krõpsud ringi, isegi kui tegemist on 1 h pikkuse üritusega.

Mis on aga kohalike saleduse saladus, jääb mulle selle suure söömise kõrval arusaamatuks!

Praktikandid saavad siin aga tohutu külalislahkuse osaliseks- kõik on valmis sulle misiganes kohti näitama ja oma koju viima, samuti nagu leiutatakse erinevaid üritusi et sa saaksid ikka kõigiga tuttavaks jne.

Samuti võtsid kõik kohe mu telefoninumbri ja pidevalt saan telefonikõnesid osalemaks lõunatel, matkadel jne.

Selline tore elu siis!

Vaata ja imesta vol 3

Iga rongisõit on elamus omaette- muudkui vaata ja imesta! Vähegi loogiliselt mõtlev inimene peaks aru saama, et kui sa ei lase teisi rongist välja, siis ei mahu ise sisse ning samal ajal rongi sisenemine ja väljumine ei ole eriti tõhus! Malaisias sellele ei mõelda vaid tegutsetakse toore jõuga :)

On täiesti normaalne, et inimesed ei saa ei maha ega peale, sest ukse juures käib lihtsalt tohutu sagimine ja nö peaga vastu seine jooksmine. Egas midagi- tuleb järgmises peatuses uuesti õnne katsuda!

Kohvikus põrnitsetakse endiselt altkulmu, kui soovime KUUMA kohvi või teed- nemad paneks sinna ikka jääkuubikuid sisse või siis annaks sellise välisõhuga sarnase ehk 30-kraadise joogi.

Jaapani-Vietnami pildistamisstiil. Esiteks: piltidel peab alati ILUS olema- võimalust, et teeks mingi totaka näo või võtaks klassikalisest istumisest- seismisest erineva poosi, praktiliselt pole. See-eest tuleb sõrmedega moodustada kas victory või ok- märk. Minu süüdimatu küsimuse peale, et mis teema nende sõrmemärkidega on, vastati et niisama on ju igav seista ja mingi poos tuleks võtta :) Niisiis Colette ja Gohaga tegeleme igapäevaselt nende harimisga, näidates ette palju praktilisi harjutusi, aga eilseks polnud Fiona veel õppust võtnud :)

Hiina, jaapani, malai jms nimed- üldjuhul on mul nimede ja nägude peale väga hea mälu.

Visuaalne pool on õnneks säilinud, aga hallid ajurakud keelduvad vastu võtmast selliseid nimesid nagu- Joon Hao, Swee Chin, Wei Lin, Chew Wei jne. Ok, tegelikult on need nimed, mida ma SUUDAN mäletada. Ükspäeva tegelesin seoste loomise ning inimestele oma nimede andmisega. Aga oh õudust- järgmisel päeval olid neil teised riided seljas nii, et kogu süsteem kukkus kokku. Välismaalasega ei ole üldse ilus nii käituda!

Bassein! Ja loomulikult ei tohi naised seal ujuda- no välja arvatud need euroopa omad, sest neid ei takista miski. Isiklikult arvan, et varsti basseini külastatavus varajastel hommikutundidel suureneb, kui levib jutt sellest, kuidas 4 tsikki seal ujumas käivad. Mulje on küll, et basseinivalvur kutsus raadiosaatjaga sõbrad kokku, sest ühest hetkest olid basseiniäärsed plasttoolid täitunud meesoo esindajatega :)

Kuna mul õnnestus AIESECi kontorist postreid ja kell näpata, siis minu eriti ilmetu sein on nüüd tükk maad nägusam ja maailma sotsiaalseid valupunkte kajastav ehk selline:

Moslemid ja maailm

Eestis olen küll keskmisest usinam suhtleja, ent nii rohket ja avatud suhtlust kõigi ja kõigega, ei ole mul kül olnud. Osaliselt on see kindlasti tingitud ellujäämisinstinktist - kui ei küsi, siis oled eksinud/ jääd rongist maha/toidust ilma jne.

Selline suhtlus on mind aga kokku viinud mitmete inimestega maailma väga erinevatest nurkadest ning avardanud tohutult mu silmaringi.

Malaisia on tugevalt moslemimaa ja minu õnneks sattusin ükspäev kohvikus kokku Kaveh'ga- Iraani noormehega, kes valgustas mind oma usu osas. Ilmselgelt kuulub tema nende päritolu poolest, ent mitte hingelt moslemit hulka, sest muidu ei oleks ta tohtinud minuga põhimõtteliselt rääkidagi! Sünnilt mitte hingelt moslem tähendab, et 5 korda päevas ta ei palveta, kuigi tema vanemad seda teevad; ta tarbib veidike alkoholi, kuigi usk seda ei luba. Paastuajast peab siiski enam-vähem kinni.

Mida ma õppisin moslemite kohta: Mosleminaiste juuksed peavad olema kogu aeg kaetud ning samuti keha- ilmselgelt hindavad nemad sisemist ilu, sest ega nende tuunikate ning burkade ( peakatted, mille valmistamine on ilmselgelt tõhus äri, kuna iga riietuse juurde on ju sobivas toonis ja erinevate kalliskivikestega peakatet vaja) vahelt midagi muud küll välja ei paista!

Samuti ei tohi mehed ja naised ujuda samas basseinis. Muideks- kas keegi on näinud mosleminaise ujumistrikood? Stiilinäide siit:



Rannas käivad ka loomulikult ainult mehed, kuigi mõningates kohtades siiski pidavat olema ka nurgake naistele :)

Koolides olid eraldi klassis poistele ja tüdrukutele ja tänaval võisid koos käia ainult abielus mees ja naine. Kuidas nad abieluni jõuavad, kui nad omavahel suhelda ei saa ega tohi, ma ei tea. (ok, tegelikult enam ei hoita sellest reelgist nii tugevalt kinni, vähemalt siin mitte)

Lisaks moslemiusu tundmaõppimisele rääkis Kaveh ka Iraanist, endisest Pärsiast- riigist, mis minu maailmapildis samastus Iraagiga ehk konstantse tapmise- tagaajamise ning al-Quaeda-ga. Google abiga sai mulle osaks päris korralik tuur Teherani ning kogu riigi vaatamisväärsustest ja loomulikult ka igapäeva elu-olust. Neil on seal muide ka väga korralikud suusakeskused ning rannad, kuid kuna nende riigis ei tohi mitte ükski naine ilma juukseid katmata liikuda, siis ma ei ole kindel, kas sellest võiks saada minu suusareisi sihtkoht!

Ja ka siin ei saanud üle ega ümber sõjaväe teemast ;) Siinkohal tervitused kõigile armees olijatele ning sõjaväelaste naistele! Neil kestab see 1, 5 aastat ja on kohustuslik kõigile v.a kui sul on 1) doktorikraad või

2) sa oled pere ainus laps ning su isa on üle 60 aasta vana.

Positiivne on asjaolu, et see motiveerib inimesi doktorikraadi taotlema :)

Uued situatsioonid

Malaisias olen sattunud igas mõttes uutesse situatsioonidesse:
esiteks tunnen ma end siin gigandina :) Hoolimata oma normaalse eestlanna 1. 72- st.

Teiseks mõjutab siinne õhuniiskus tugevalt mu välimust- juuksed on veel rohkem lokkis ja kuna ma iga päev ei jõua neid sirgendada, siis sobiks ma oma koheva parukaga Dzungli-Dzeini osatäitjaks. Või lastesaatesse puudliks :)

Superstaari- tunne tekkis esimeste päevadega, sest iga päev tahab keegi eurooplasega pilti teha, julgemad küsivad selleks luba, ujedamad pildistavad salaja. Ja eriti julgetel meessoo esindajad kasutavad siin pick up line'i "I would like to practice my english with you....so what are your plans for tomorrow?" Keelepraktigani ei ole siiani siiski veel jõudnud.

Neljandaks- tavaliselt olen ise organiseerija rollis, aga Kazhakstani neiu Goha on selle siin enda kanda võtnud. Nimelt on ta turismiinfos röövretkel käinud ja saadud informatsiooni põhjal planeerinud meie kõik vabad hetked vähemalt veebruari lõpuni! Eriti naljakas on see, et kuna ajagraafik on tihe, siis ta korraldas isegi vaatamisväärsuste ees pildistamise, et kiirelt saaks järgmisele objektile tormata, stiilis: nii, sina tule nüüd siia- naeratus! pilt tehtud- järgmine palun :) Kõhulihased arenevad iga hetk!

Veidrad situatsioonid seoses dussiruumi/ WCga ei taha lõppeda- eile suutsin valida sellise dussi, kus äravoolutoru ei olnud maailma kiireim ehk siis väga lühikese aja pärast leidsin ma end pahkluudeni vees olevat ning seejärel pidasin targemaks sealt põgeneda. Õhtul käisin seal kontrollreidil veendumaks et vesi on kadunud. Oli :)

Kuuendaks- vähe sellest, et ma elan elus esimest korda ühikas, sain endale ka hollandlasest toakaaslase. Ootan huviga, mis saama hakkab!

Ja veel...rongis silmasin üht ülimoekalt riietatud kutti, kelle suure varba küüned olid vähemalt 2 cm pikad!!!! Ma ei tea, kas ta kasutab neid puu otsast banaanide toomiseks või on see plätude kandmise tagajärg- kuna ohtu, et varbad kinga enam ära ei mahu, siis pole ju vaja ka küüsi lõigata....

Esimene ahv...

...on ka tänaseks nähtud. Jeee!
Küll õnneks mitte situatsioonis minu toas ja asju soramas, vaid laisalt mööda campust ringi patseerimas. Pidin selle pärdiku kohe pildile ka püüdma :)

Ma elan Universiti Kebangsaan Malaysia (UKM) linnakus. UKM on rajatud 1970.aastal ning koosneb 12 teaduskonnast lisaks tegutseb siin veel ka 14 uurimiskeskust (ilmselt siit tulevad kohalikud telereklaamid stiilis: sõltumatu Malaisia uuringukeskuse testid tõestasid, et....).
Nagu arvata võib, on selles 35 km Kuala Lumpuri südalinnast asuvas ning pea 1100 hektaril laiuval campuses absoluutselt kõik eluks vajalik- alates ühikatest, õppehoonetest ja raamatukogudest, lõpetades poodide, postkontorite ning jalkaväljakute- kossuplatsidega. Ühes otsas on isegi golfi green, kus õppurid usinalt õhtuti palle taovad. Kuna see ala on nii suur, siis on siin loomulikult oma bussiliinid juhuks, kui sul ei ole oma motorollerit või pead matka punktist A punkti B selles kuumuses liiga koormavaks.

Tegelikult meenutab kogu see ala pigem botaanikaaeda- igasuguseid erinevaid fotosünteesijaid on siin lihtsalt tohututes kogustes!!! Just seetõttu on siin ka need kurikuulsad ahvid, kes siis ronivad mööda majseinu lootuses leida mõni paokil uks-aken, mille taga võiks olla siis midagi söödavat. Kui nad minu tuppa satuksid, siis oleks neil küll pidu ja pillerkaar koos rohke alkoholiga :)

Ja lõppu veel kummaliste tähelepanekute rubriik:

6. Kassidel on ainult pool saba ning kõik koerad on emased!
7. Kõik nõud on plastmassist- klaasi ja portselani siin lihtsalt ei eksisteeri. Ja seda olenemata linnast või restorani hinnaklassist. Tipp-restoranidesse pole ma veel muidgi jõudnud :)
8. kohalikud on täielikud mobiilisõltlased- kõigil on 1-2 telefoni, üks vingem kui teine ja kogu aeg näpud käivad ning pilk ekraanil....ühistranspordis on seda kõike päris naljakas jälgida :)

Veider ja kummaline vol 1

1. Rongis on eraldi vagunid meestele ja naistele. Üks segavagun on ka ja selle seinale on kleebitud suur juhis, mis keelab prahi loopimise, loomade kaasavõtmise, söömise-joomise ning SUUDLEMISE :)

2. Vasakpoolne liiklus- ja mitte ainult autodel vaid eskalaatoritel, rongidel.

3. Liiklus üldiselt- kui fooris on jalakäijatele punane, siis see ei tähenda midagi:) Jalakäijad on täiesti kontrollimatud ja seavad oma sammud kuhuiganes millaliganes.

Ja tundub, et ka rongid valivad siin ise suvaliselt sõiduradasid- vähemalt meile teatati 2 minutit enne rongi saabumist, et ta tuleb teisele perroonile, kuhu siis kõik jooksu pistsid :)

4. Vürtsikas toit on ok hiinlastele ja eestlastele, jaapanlased ning vietnamlased leiavad selle too spicy olevat....

Valmistoit muideks, on siin odav. Vähemalt nendes kohtades, kus ma käinud olen. Pole siis ime, et aasiast pärit noored süüa teha ei oska- selle 1 EUR ikka leiab, et endale suur taldrikutäis riisi, juurikaid ja liha organiseerida.

5. Sotsiaalsed töökohad- Tallinn peaks siia oma esindajatega õppereisile tulema- igale nurgale on keegi ametisse pandud- korravalvurid, uksehoidjad, koristajad, piletimüüjad ( pileteid tuleb kogu aeg osta kui sa vähegi kuhugi ühistranspordia liikuda tahad. Keegi peaks siin toimivat kuukaardi süsteemi tutvustama) jne .

Kohal!

Kirjutan oma uue kodu voodist. Kell on 2 öösel ja minu Eestist lahkumisest on möödas 32 h.

Reisi esimesed märkõnad: alkohol ja mehed, nii koos kui eraldi:)

Riia bussis oli üks tore leedukas, kes Pärnust ostis Minttut ja tegeles selle nobeda lahendamisega ning kui põhi paistis, siis mehepojal julgust küllaga kogutud ning ta alustas bussis tutvusmisringi.

Üldiselt oli ta kõigis reisijates pettunud, sest keegi ei osanud vene keelt (bussis oli veel soome kutt ning aasia neiu, üks mees blokkis ta ilma pikema jututa ära). Minu olematu venekeeleoskus tundus muidugi teiste taustal päris hea, mistõttu kasvas ka soov vestlust arendada. Millegipärast talle üldse ei meeldinud, et ma arvutiga töötan, sest normaalsed naised nii ei tee.......huvitav, kas see oli nüüd kultuuriline erinevus Leedu moodi?
Tegelane muutus tüütavaks ning soome noormees otsustas sekkuda (väga lahe tüüp- sõitis Prantsusmaale meditatsioonilaagrisse ja kasutas maismaa transporti ökoloogilistel kaalutlusel + tema õde oli käinud paar aastat tagasi Malaisias vabatahtlikuna!). Õnneks tuli ka Riia ning bussireis lõppes. Soomlane kutsus mind kohvikusse, aga kuna mu lennujaama transfeerini oli ainult 15 minutit, siis sellest plaanist ei tulnud midagi välja.

Riia-Londoni lennukis oli järgmine meessoost tegelane, kellel sedapuhku soovisid joodud õlled väljuda hetkel, kui lennuk oli stardirajal ning kõik pidid turvavöödega kinnitatult oma kohal püsima. Ehk siis tema tõusis püsti. Stjuardesside kriisikoolitus oli ilmselt esmaklassiliselt läbitud, sest, noormees sai kiirelt kohale tagasi surutud ning mõningase hilinemisega tõusime õhku.

Malaisia lennukis tuvusin britt Liami ning tema sõbraga, kes suundusid Malaisiasse vähemalt pooleks aastaks ringi trippima. Normaalne! Huvitaval kombel oli nende suurim mure lennukis, millal veini serveeritakse.... :)

KL lennujaamas olid mul vastas Ben ja kodanik X ( ma ei suuda kõiki nimesid meelde jätta), kes tirisid mu pagasi autosse ning reis uude koju võis jätkuda.
Kodanik X näol on tegemist kadumaläinud rallitalendiga, arvestades tema kurvitamist käänulistel teedel (Inga, need on sarnased Bulgaaria omadele!). Plaan oli siis kõigepealt hiinakasse sööma, kõnekaardi soetamine, toidupoodi ning ühikasse.

Poes teatati mulle, et ühikas on toidutegemine keelatud! Täiesti arusaadav, kui normaalne ports lihaga nuudleid maksab 4 RMi ehk siis 1EUR! Ja ega toitu ei saa toas hoida ka seetõttu, et need va pärdikud murravad sisse seda otsima.
Ilmselt ma pean oma pudruhelbed kõik Siimude juurde hoiule viima:)

Aga ühikas.....elamus omaette. Esiteks on siin väga rangelt meeste ja naiste ühikad nii et poistel oli mu kohvreid tuppa toodes pisuke hirm ja veits põnev ka, sest nad ei olnud selles tüdrukute ühikas varem käinud.
teiseks....tartlased võivad ette kujutada nüüd Narva 89 ühikat :)
ühiswc ja duss (huvitav, et ma mäletan miskipärast juttu kahe toa peale olevatest sanitaarruumidest...aga see selleks), tuba üliaskeetlik ja eelmiste elanike poolt mitte just suure armastusega hoitud. Kapi sahtlid on mul voodi all, riidepuudest võib ainult unistada aga no oligi palju loota mingeid euronõudeid.

Väike pikantne vahepala seoses WCga. Üks kabiin oli potiga. Mina muidugi suurest rõõmust sinna,siin muidu kõik auk- põrandas tüüpi lahendused. Plastmassriiv ukse kinni panemiseks. Ja nüüd arvake, kes selle riivi kohe ära lõhkus, sest see riiv lihtsalt ei tulnud enam kergelt lahti ja ma pidin selle pooleks murdma:) Ehk siis niipalju minu potiga WCst....

Ja lõpuks esimene kontakt naisolevustega- ehk siis Fiona ja Anh, Vietnami tüdrukud, kes minuga samas projektis, kutsusid mu järgmiseks päevaks shoppama ning chinatowni uudistama.

Proovin nüüd magada. Rõhk on sõnal proovima, sest väljas on 30 kraadi, ritsikad vms siristavad ja ventilaator undab laes.


Kristi alias Christine ( kuna aasias lihtsaid nimesid ei eksiteeri!)