Monday, February 28, 2011

SINGAPURA!


Singapur on 710 km2 asuv ligi 5 miljoni elanikuga linn-riik Malaisia poolsaare lõunatipus ja sinnasaamiseks kulub 7 tundi rongisõitu. Kui aus olla, siis bussiga saab kiiremini, ent kuna reisid Kuala Lumpuri ja Singapuri vahe toimuvad enamasti öösiti, siis meie 6- liikmelist reisiseltskonda ahvatlesid rongis asuvad voodid.

Majutasime end ühte backpackerite hostelis, mis on siiani kõige ilusam ja ägedam hostel üldse mu elus, sest neil oli SOE DUŠŠ!!!! Ja föön! Ja normaalsed WC- potid!!!!! Ja hommikusöögiks ei olnud riis vaid hoopis Kelloggs ja puuviljad!!! Taevalik :)
Ah et mida siis Singapuris teha? Mina reisin siin parimate reisikorraldajate, Goha ja Colette'ga nii et ma pole vist kordagi siin olles mõelnud, millisele rongile ma minema peaks.
Ehk siis klassikaline vaatamisväärsuste tuur nii päevasel kui öisel ajal, alustades jaapani ning hiina stiilis parkidest ( kus toimus muideks mingite arusaamatute oranzide tegelaste jooksureedek) , öösafarist loomaaias lõpetades ööklubidega õhtul.
Tegelikult muutub Clarke Quei nimeline tänav pimeduse saabudes üheks suureks ööklubiks, kust võid leida nii India, Araabia, Iiri stiilis pubisid-baare-klubisid.
Klubisse sissepääs maksab umbes 10 euri ja sisaldab endas ka ühte drinki vabal valikul.

Teisi päeva veetsime Sentosa saarel, mis asub Singapuri lõunatipus ning on spetsiaalselt turistidele ja rannapuhkuseks loodud. Oooo valge liiv ning sinine vesi- ma olen teiega kohtumist nii kaua oodanud! Aga loomulikult läks nii nagu alati ehk peale seda, kui olime riided seljast koorinud, veidike ujunud ning fotosessiooniga ühele poole saanud, tekkisid taevasse pilved ning päevitamisest ei tulnud midagi väja. Ja siis hakkas veel vihma ka sadama. Nii et ma esindan jätkuvalt valgeluigeliste sugukonda!

Singapur on tohutult puhas linn- seal võib lausa valgete sokkidega käia. Kuigi ma ei saa aru, kuhu nad prügi panevad, sest mina olin kom päeva konstantselt prügikastiotsinguil! Näiteks sõitis mööda jõge ringi paat, milles oli 2 meest, kes võrguga jões ujuvaid puulehti ja muud minu arvates täiesti tähtsusetut sodi välja õngitsesid.
Ja tohutult turvaline on ta ka- karistused igasuguste rikkumiste eest on päris karmid, seega inimesed ei kipu neid piire ka ületama ja on täiesti ok, kui jätad oma koti hetkeks valveta. Mitte et ma seda idaeurooplasena praktiseerinud oleks- refleksid on tunduvalt tugevamad!
Ja need ehitised- võrdlemisi uue riigina puudub neil ajalooline arhitektuur- kõik on võrdlemisi uued majad ning kogu aeg kerkib uusi. Fantaasiast seal igastahes puudu ei ole, küll aga ruumist, mistõttu jalgpallistaadion on näiteks ujuvalusel ning bassein ühendab katusena kolme tornmaja!

Ja metroo, mis oli põhimõtteliselt 1 vagun kogupikkusega vähemalt 150 meetrit!
Samuti olid seal müügil hiiglaslikud banaanid mis võrdusid minu käsivarre pikkusega.
Inimesed räägivad seal enamasti inglise keelt nii et vahelduseks polnud meil ka kordagi keeleprobleeme ei hinnalinnas, little Indias ega taksos.
Ahjaa- me kohtasime seal ka üht väga tarka 12-aastast Hiina poissi, kes teadis isegi Eestit ning kogus erinevate riikide münte oma kollektsiooni jaoks. Impressive!

Ma ei ole eriti palju mõelnud sellele, kui hea on olla eestlane, Euroopast! Pool meie reisiseltskonnast nägi vaeva erinevate viisa ja päritoluküsimustega- näiteks riiki sisenemisel küsiti Goha, Sulaimani ja Kaveh ( vastavalt siis Kasakhstan, Palestiina ja Iraan) käest, kas nad on moslemid ning jaatav vastus tähendas nende eskortimist kõrvalruumi. Euroopa moslemeid vaevalt selliste küsimustega kiusataks.
Tagasiteel tuli meil aga Kaveh jätta Singapori väga segastel viisaküsimustel. Kummalisele oli probleemiks oli Malaisiasse naasmine. Imekombel õnnestus tal öösel oma dokumendid kõik korda ajada ning esmaspäeva hommikul, kui me saabusime kodujaama, ootas tema meid juba seal ees :) Bussiliiklus on lihtsalt niipalju kiirem.

Wednesday, February 23, 2011

Lady Gaga Saksamaalt


Kauaoodatud päev jõudis lõpuks ometi kätte- täna oli meie esimene PÄRIS workshop lähedalasuvas keskkoolis 16-17-aastastele noortele.

Siiani ei ole ma istunud siin ühtegi Euroopa või siis vähemalt minu mõistes normaalsuurusega autosse- kõik on sellised vahvad imetillukesed vidinad, kuhu mahub küll 5 inimest aga pagasisse ainult 2 käekotti:) Sel korral pidi aga sinna autosse mahtuma peale 5 inimese veel ka 6 läpakat-kotti, flipid-markerid-flaierid-postrid, bännerid konverentsi promoga, 3 kotitäit auhindu ning lisaks loomulikult pikendusjuhtmed-kõlarid jms tehniline kraam. Õnneks oli reis lühike, nii et tõsiseid tüsistusi keegi veidratest kehaasenditest ei saanud (millalgi kirjutan ma pikemalt ka kohalikest autodest!).

Kohale jõudes ning kogu selle tavaariga klassiruumi poole sammudes nägime välja nagu rändtsirkuse artistid, mis vist töötas meie kasuks, sest algselt lubatud kuni 30 noore asemel ootas meid 45 paari uudistavaid silmi!!! Mis siis ikka- alustagem!

Meie töötubade eesmärk on julgustada noori olema ettevõtlikkud ning rääkida, kuidas äri tehes saaks lahendada ka sotsiaalseid probleeme ehk olla sotsiaalselt vastutustundlik mitte ainult kasumile orienteeritud. Oluline osa on ettevõtlusmängul, kus noortel tuleb välja tulla ühe tootega, mis ei ole väga keskkonnasõbralik ning arendada sellest öko versioon. Millised briljantsed ideed sealt tulid! Tavalise veekonteineri asemel ( see, mis annab nii kuuma kui külma vett) Angelina Jolie huulte-kujuline joogipudel, imeline paberkott, päiksepaneelidel superauto ning ventilaator, mis otsib ise inimesi, keda jahutada :)

Siiralt loodan, et paari aasta pärast on vähemalt osad neist leiutistest poeriiulitelt saadaval!

Ja siis sai workshop läbi..... ning mind joosti põhimõtteliselt pikali!!!

Kas ma tohin su juukseid katsuda? Kas ma tohin su kätt puudutada? Sul on nii ilusad SINISED silmad!!!! Kas ma saaksin sinuga pilti teha? Kas ma tohiks sind kallistada????? Sa näed välja nagu Lady GAGA:):):)

Eestlasele iseloomulikult ma muidugi kohmetusin selline ootamatu, ent üliarmsa tähelepanuavalduste tulva all- nii saidki kõik just selle tükikese, mida nad soovisid:) Loodetavasti toob see neile õnne vms...

Ootused järgmiste etteastete suhtes on nüüd igastahes väga kõrged, kahju ainult, et neid nii vähe on!


P.S Ahjaa, Saksamaaga on see teema, et täna kohtasin ma-ei-tea-mitmendat-inimest, kes küsis esimese asjana, et kas ma olen Saksamaalt. Võimalik, et ma teen endale t-särgi tekstiga, I'm not from Germany, Welcome to Estonia!

Ja ma kannan kaasas martsipanibatoonikest, mille kavatsen kinkida inimesele, kes teab, kus Eesti asub :)

Sunday, February 20, 2011

vaata ja imesta vol 4


....Ma ei ole mitte üheski riigis näinud nii sagedast riigilipu kasutamist kui siin- iga maja, selle ees olev bussipeatus, milles peatuv buss ning isegi meie söökla hakklihamasin on ehitud Malaisia lipuga! :) Oma kohaliku automargi logo võrdub loomulikult ka lipul kujutatuga! Mis võiks olla veel parem reklaam riigile kui ülitugevalt rõhutatud isamaalisus?

...Kuala Lumpur juhib maailma edetabelit pikselöögist surma saanute arvu osas. Arvestades äikesetormide sagedust ( keskmiselt 1 päevas), siis pole siin midagi imestada.

...on täiesti normaalne, et ööhakul jooksevad metssead su nina ees üle tee.

...esimene tänavalt leitud kingapaar jättis mu külmaks. Teine tekitas küsimusi. Aga kolmas paar?!?! Kindlasti on sel seos moslemiusu ning palvetamisega. Arusaamatuks jääb siiski, kuidas inimene ei märka teekonda jätkates kingade puudumist....

...kuidas on võimalik midagi teha kui keegi kellast kinni ei pea? 30 minutit hilinemist on automaatselt igale poole sisse arvestatud (muideks, ka bussigraafikusse :P).

....mitte üheski söögikohas pole võimalik saada nuga. Hoolimata tõsiasjast, et su nina all on keskmise suurusega seafilee. Ikka lusikas ja kahvel või pulgad... lahendus peaks olema ilmselt oma isiklik taskunuga!

...inimeste heatahtlikkus ja ausus. Avalikes kohtades on kasti sees veepudelid ning krõpusd, kõrval karbike, kuhu saad 1 ringgiti tasuks sisse panna. Ja see toimib!!!! Keegi ei varasta ei snäkke ega raha:) Imeline maailm!
Samamoodi jäetakse oma kingad ja vihmavarjud koridori ukse taha- isegi ahvid ei vii neid asju ära :)

...kaubanduskeskustes on võimalik hindade üle kaubelda! Kuna ma ise olen selles täiesti kohutav, siis üritan alati mõne kohaliku endaga kaasa sebida, kui millegi vähe suurema ja kallima ostmisega tegu. Õppida tuleb ikka ju parimatelt ;)



Friday, February 18, 2011

17.korrus

Saime kutse kohalikult orbudekodult tulla lastega pärastlõunat veetma ning loomulikult võtsime selle hea meele ning pikemalt mõtlemata vastu.
Suur oli minu imestus, kui seisime Taiwanist pärit vabatahtlikuga tornmaja ees ja ta ütles, et olemegi jõudnud nende lastekodu juurde. Mismõttes???? Kas siin on tõesti 18 korruse jagu õnnetu elukäiguga lapsi???
Tegelikkuses oli nende käes vaid 17. korrusel 6 korterit- ühes elas lastekodu juhataja koos oma naisega, teine oli kohandatud palvetamisrituaalidele-, kolmandas olid poiste eluruumid, neljas täitis köögi funktsiooni, viiendas olid tüdrukud ning viimases elasid nö lastekodu töötajad.
Shokk oli minu jaoks päris suur- vähe sellest, et ma ei suutnud harjuda mõttega, et lastekodu on kortermaja eelviimasel korrusel, aga need olematud elutingimused....betoonpõrand ja madratsid, üksikud plasttoolid, mitte ühtegi mänguasja ega raamatut (peale kooliõpikute muidugi)....
Tegemist oli hindude poolt juhitava ning just sellest rahvusest pärit 26 lapse koduga, kes olid vanuses 4-21. Lapsed olid loomulikult ülitoredad ja eriti vahva oli see, et enamus neist suutis natuke ka inglise keeles rääkida, eriti usinasti kasutasid nad sõnu Sister ja Brother, sest just nii pöördusid nad meie poole.

Päeva põnevaim kogemus oli lastekodu köögis, kus meile õpetati kätega söömist. Tõestusmaterjal sellest on siin :

Toitu saavad nad enamasti annetuste korras ja mis mind tõsiselt imestama pani- köögis on kogu aeg potid-pannid toiduga laual nii et kui kellelgi kõht tühjaks läheb, siis saab kohe minna ja võtta. Tervisekaitsenõuetest siinkohal ei räägiks.

Orbudekodu toimimisskeemist ma päris täpselt aru ei saanud, aga juhatajaks on endine ärimees, kes ühel päeval tundis, et edukus äris ei anna talle midagi ning hakates otsima midagi hingele, jõudis orbude teemani. Üks asi viis teiseni ning mõni aeg hiljem avaski ta juba orbudekodu. Praegu töötab ainult natukene, et lastele taskuraha anda. Pooled töötajad on vabatahtlikud ning alati võiks lastega tegelejaid rohkem olla. Seetõttu tuli ka kutse meile:)

Lahkudes oli mul loomulikult tunne, et ma võtaks vähemalt pooled neist üliarmsatest ning siirastest lastest endaga kaasa, eriti peale seda kui mõningad neist kinkisid mulle omatehtud origami-linnukese või kaardi. Ja kui ajagraafik vähegi võimaldab, siis lähen sinna veel vähemalt üheks päevaks tagasi. Nende elutingimusi ma küll parandada ei saa, ent killukese välismaad ning jupikese uut ja huvitavat saan ma küll oma külaskäiguga pakkuda.

Siit leiate ka pildid minu erilistest lemmikutest:


Thursday, February 17, 2011

Eestlased!?!?!?!?!

Eestlane on ikka üks imeloom ja seda igas mõttes- teda tuleb pildistada ja valvata ja imelikke asju teeb ta ka. Mis need erinevused siis on?

Oma rahvusvaheliste sõpradega ringi käies on selgunud huvitavad faktid- näiteks ei olnud 21-aastane Jaapani noormees söönud kunagi KOORIMATA ja viilutamata õuna. Rääkimata sellest, et ta võtaks ise õuna puu otsast ning seda sööks. Erit armas oli vaadata, kuidas ta tõsimeeli arvas, et ta sureb kohe mürgitusse kui ta elus esimest korda hambad õuna lõi :)

Hääletamine ülikooli campuse territooriumil tundus ikka tõelise vägitükina jaapanlase ning vietnamlanna jaoks- õnneks suutsin neile selgitada, et kuna me koduteed ei tea ning on öö ja ühtegi bussi ei käi, siis see on ainus võimalus meil koju saada. Ja kõige hullem asi, mis oleks võinud juhtuda on uue inimesega tutvumine. Mis muideks osutuski tõeks!

Uskuge või mitte, aga jalgsi kõndimine on siin täiesti välistatud. 20 inimest tundis muret, kui ma koos 2 kohalikuga otsustasin võtta ette 1, 5 km pikkuse jalutuskäigu. Et kas ma ikka jaksan ja ega ma viga ei saa! Ja kujutage ette siis veel inimeste reaktsiooni, kui ükskord peale vihma koju jalutades võtsin kingad jalast, et neid mitte läbi leotada.... tundus nagu paljajalu käivat inimest polnud keegi varem näinud! :)

Pilti tehakse ikka igal võimalikul ja võimatul hetkel. Basseini ääres päikest võttes lähenes mulle isa oma umbes 8-aastase pojaga ja palus luba pilti teha. Mina siis lamasin ja naeratasin edasi, isa nihverdas ennast minu kõrvale ning vaene poiss pidi pilte klõpsima. Ja ikka mitu, sest isa polnud tulemusega rahul. Huvitav, kas ma satun nüüd nende perealbumisse? Loodetavasti see tüüp midagi nilbet mu pildiga ei tee....ikkagi oma lapse pildistatud või nii.

Ahjaa- üle muru, mäe otsa kõndisin ma ka! Pidavat imelik olema, sest kõnnitee ja trepp on ju olemas.....

Aga antud hetkel tunnen ma kõige rohkem puudust piimatoodetest- sojapiim on küll odav ja hea, aga no ei ole ikka päris see. Tundub, et varsti olen ma nõus piimasupi ja juustu ja kohupiimakreemi nimel igasugu hullusi ette võtma!
Kui mul õnnestuks mõni Venemaa pood leida, siis sealt peaks saama midagi piimalist :)

Nädalavahetuseks sõidame Malaccasse-ajaloolisesse linna ning peatume seal ühe tuttava peres nii et peatselt on oodata postitust kohalike kodude ja pereelu kohta!





Sunday, February 13, 2011

Fireflies park

Üks vaatamisväärsustest, mida kindlalt külastada soovisime, oli Fireflies park- peale päikeseloojangut toimuv laevasõit jõel, mille ääres elavad moskiitodest pisut suuremad ent pimedas helendavad putukad.
Kuna turistidele mõeldud paketid olid üle mõistuse kallid ( peaaegu 800 EEK, ma eurodesse ei oska veel arvutada!) ning ühistranspordiga oleks rahalised kulud küll väiksemad olnud, ent see oleks ühel suunal tähendanud 5 ümberistumist, tuli leida keegi autoga!

Reklaamisime pea terve nädala oma vahvat reisiseltskonda ja muidu on sõpru ka täitsa palju ümberringi, siis selleks nädalavahetuseks olid kõigil kummalisel kombel plaanid tehtud :)
Äkitselt ilmus Sulaiman (Palestiinlasest magistrant) välja plaaniga, et me võiks auto rentida ning tal on oma korterinaabri näol ka autojuht meile välja pakkuda! ROADTRIP!!!!

Reisiseltskond oli kirju- 3 Palestiinlast - Mohamad autojuhiks ja tema sõber Abu Mohamad lisaks Sulaimanile ja siis meie klassikaline Eesti-Holland-Jaapan-Kazakhstan nelik. Auto renditi ühe invaliidi käest ehk see oli käsitsijuhtimisega :)

Tugeva palestiina ülekaalu t
õttu kõlasid autos loomulikult araabia pophitid, mida 3 meest siis hingestatult kaasa laulsid, plaksudest-nipsudest rääkimata. 2 h autosõitu möödus üsna kiiresti seda vaatamata vahepeatustest maanteeäärsete puuviljamüüjate juures ning asjaolust, et keegi päris täpselt ei teadnud, kuhu sõita tuleb!

Park ise oli kusagil suvalises külakeses, kus kohviku tagaaias, mis oli ilmselt ka kohvikut pidava pere elutuba, puuris jänesed ja ahv :)

Aga tagasi putukate juurde! Ütleme nii, et need sädeleva tagumikuga olevused olid küll jube vahvad korraks vaadata ning me tegelikult kahtlustasime, et tegelt on need puudele pandud jõulutulukesed, kuni paar tulukest meie juurde lendas , AGA mul on väga hea meel, et me seda turistihinda ei maksnud, sest seda need küll väärt ei olnud.

Tagasiteel käisime läbi Putrajayast- linnast, mis on ehitatud saarele ning kus asuvad ainult erinevad valitsuse jms hooned ning millest peaks tulevikus saama ka Malaysia uus pealinn Kuala Lumpuri asemel.
Putrajaya on öösel väga ilus aga samas ka natuke kummituselinna moodi- kuna seal elumaju ei ole, ainult büroohooned, siis mingit liikumist selles linnas öösel ei toimu- v.a need üksikud turistid, kes seal pilte käivad tegemas. Nagu meie!
Aga tore oli linnast välja saada ning täiesti teistsugust keskkonda näha!


Wednesday, February 9, 2011

AIESEC Malaysia, LC UKM


Hoiatan juba ette, et see postitus on täis väga spetsiifilisi termineid ning tõenäoliselt arusaadav vaid aieseccaritele :)

Kuna AIESEC on mu siinolemise põhjus, siis ei pea paljuks pühendada siinse @ kultuuri tutvustamisele ka väike peatükike.

Koosolekud...
...toimuvad igal kolmapäeval ja algavad ühise õhtusöögiga ülikooli kohvikus. Peale koosolekut liigutakse edasi hilisele õhtusöögile ( koosolekud algavad siin kell 20 ning lõppevad u 23).
...algavad alati tantsudega! Meie hollandi intern, kes liitus @ga 3 nädalat enne praktikat, sai loomulikult sellest kultuurishoki:)
...sisaldavad erinevaid mänge tiimitöö tõhustamiseks- viimasel korral keskenduti tiimidevahelisele usaldusele. Kindlasti kasutan seda mängu ise ka kusagil.
... on liikmete harimise koht- ehk siis väike koolitus misiganes üldisel teemal kuulub asja juurde.
...on lihtsalt lahedad! Ega malaisialased ilmaasjata maailma ühed õnnelikumad inimesed ole!

Vahepeal toimus siin ka väljaminevate praktikantidele infoõhtu, mis kestis 2, 5 tundi! Selle aja jooksul kaeti absoluutselt kõik @ seotud teemad praktika liikidest, organisatsiooni struktuurist lõpetades LCs käimasolevate projektide detailsete kirjeldustega. Selle maratoni pidasid vastu ainult tugevaimad ehk aiesecarid- tudengitest jäi lõpuks alles ainult mõni üksik !!!
Üks huvitav tähelepanek veel- infoõhtul osales ka aafrikast pärit välistudengeid, kes peale presentatsioone küsisid, et miks mustanahalisi pole piltidel ja kas see tähendab, et nemad ei saagi praktikale minna ;)

Ka LCP valimiste teises ringis osalesin väga tähtsates rollides- timebitchi ning uuele LCPle klassikalist veeämbri pähekallajana. Kui juba nii kaugele reisitud, siis tuleb igast üritusest maksimaalselt osa võtta!

Ahjaa- valimistest veelgi- siin on tegemist ÄÄRMISELT tõsise üritusega- kõik tulevad kohale ülikondades- kostüümides ning kui ma ühe küsimusena palusin uutel LCP kandidaatidel rolecalli teha, vastati, et ega see Euroopa ole ja siin on see TOTAALSELT ebasobilik :) Samas ei jätnud presidendikandidaadid vastusele vastates mainimata, et rohkem FUNi peab olema.....saa sa siis aru!

Aga muidu on neil siin samad probleemid nagu Eestiski ( liikmete lühike "eluiga" ja seoses sellega knowhow väljaränne, ajaloolisest mälust rääkimata+ oskamatus alumnisid kaasata) aga Eesti on selle kõrval ikka väga professionaalne ning arenenud organisatsioon ning tegelikult on meil kõik hästi!

Ning rubriigist kummaline :ükski koosolek või koosviibimine ei möödu söömiseta- kogu aeg käivad siin mingid küpsised-saiad-krõpsud ringi, isegi kui tegemist on 1 h pikkuse üritusega.
Mis on aga kohalike saleduse saladus, jääb mulle selle suure söömise kõrval arusaamatuks!

Praktikandid saavad siin aga tohutu külalislahkuse osaliseks- kõik on valmis sulle misiganes kohti näitama ja oma koju viima, samuti nagu leiutatakse erinevaid üritusi et sa saaksid ikka kõigiga tuttavaks jne.
Samuti võtsid kõik kohe mu telefoninumbri ja pidevalt saan telefonikõnesid osalemaks lõunatel, matkadel jne.

Selline tore elu siis!


Tuesday, February 8, 2011

Vaata ja imesta vol 3

Iga rongisõit on elamus omaette- muudkui vaata ja imesta! Vähegi loogiliselt mõtlev inimene peaks aru saama, et kui sa ei lase teisi rongist välja, siis ei mahu ise sisse ning samal ajal rongi sisenemine ja väljumine ei ole eriti tõhus! Malaisias sellele ei mõelda vaid tegutsetakse toore jõuga :)
On täiesti normaalne, et inimesed ei saa ei maha ega peale, sest ukse juures käib lihtsalt tohutu sagimine ja nö peaga vastu seine jooksmine. Egas midagi- tuleb järgmises peatuses uuesti õnne katsuda!

Kohvikus põrnitsetakse endiselt altkulmu, kui soovime KUUMA kohvi või teed- nemad paneks sinna ikka jääkuubikuid sisse või siis annaks sellise välisõhuga sarnase ehk 30-kraadise joogi.

Jaapani-Vietnami pildistamisstiil. Esiteks: piltidel peab alati ILUS olema- võimalust, et teeks mingi totaka näo või võtaks klassikalisest istumisest- seismisest erineva poosi, praktiliselt pole. See-eest tuleb sõrmedega moodustada kas victory või ok- märk. Minu süüdimatu küsimuse peale, et mis teema nende sõrmemärkidega on, vastati et niisama on ju igav seista ja mingi poos tuleks võtta :) Niisiis Colette ja Gohaga tegeleme igapäevaselt nende harimisga, näidates ette palju praktilisi harjutusi, aga eilseks polnud Fiona veel õppust võtnud :)

Hiina, jaapani, malai jms nimed- üldjuhul on mul nimede ja nägude peale väga hea mälu.
Visuaalne pool on õnneks säilinud, aga hallid ajurakud keelduvad vastu võtmast selliseid nimesid nagu- Joon Hao, Swee Chin, Wei Lin, Chew Wei jne. Ok, tegelikult on need nimed, mida ma SUUDAN mäletada. Ükspäeva tegelesin seoste loomise ning inimestele oma nimede andmisega. Aga oh õudust- järgmisel päeval olid neil teised riided seljas nii, et kogu süsteem kukkus kokku. Välismaalasega ei ole üldse ilus nii käituda!

Bassein! Ja loomulikult ei tohi naised seal ujuda- no välja arvatud need euroopa omad, sest neid ei takista miski. Isiklikult arvan, et varsti basseini külastatavus varajastel hommikutundidel suureneb, kui levib jutt sellest, kuidas 4 tsikki seal ujumas käivad. Mulje on küll, et basseinivalvur kutsus raadiosaatjaga sõbrad kokku, sest ühest hetkest olid basseiniäärsed plasttoolid täitunud meesoo esindajatega :)

Kuna mul õnnestus AIESECi kontorist postreid ja kell näpata, siis minu eriti ilmetu sein on nüüd tükk maad nägusam ja maailma sotsiaalseid valupunkte kajastav ehk selline:

Moslemid ja maailm

Eestis olen küll keskmisest usinam suhtleja, ent nii rohket ja avatud suhtlust kõigi ja kõigega, ei ole mul kül olnud. Osaliselt on see kindlasti tingitud ellujäämisinstinktist - kui ei küsi, siis oled eksinud/ jääd rongist maha/toidust ilma jne.

Selline suhtlus on mind aga kokku viinud mitmete inimestega maailma väga erinevatest nurkadest ning avardanud tohutult mu silmaringi.

Malaisia on tugevalt moslemimaa ja minu õnneks sattusin ükspäev kohvikus kokku Kaveh'ga- Iraani noormehega, kes valgustas mind oma usu osas. Ilmselgelt kuulub tema nende päritolu poolest, ent mitte hingelt moslemit hulka, sest muidu ei oleks ta tohtinud minuga põhimõtteliselt rääkidagi! Sünnilt mitte hingelt moslem tähendab, et 5 korda päevas ta ei palveta, kuigi tema vanemad seda teevad; ta tarbib veidike alkoholi, kuigi usk seda ei luba. Paastuajast peab siiski enam-vähem kinni.


Mida ma õppisin moslemite kohta: Mosleminaiste juuksed peavad olema kogu aeg kaetud ning samuti keha- ilmselgelt hindavad nemad sisemist ilu, sest ega nende tuunikate ning burkade ( peakatted, mille valmistamine on ilmselgelt tõhus äri, kuna iga riietuse juurde on ju sobivas toonis ja erinevate kalliskivikestega peakatet vaja) vahelt midagi muud küll välja ei paista!
Samuti ei tohi mehed ja naised ujuda samas basseinis. Muideks- kas keegi on näinud mosleminaise ujumistrikood? Stiilinäide siit:



Rannas käivad ka loomulikult ainult mehed, kuigi mõningates kohtades siiski pidavat olema ka nurgake naistele :)
Koolides olid eraldi klassis poistele ja tüdrukutele ja tänaval võisid koos käia ainult abielus mees ja naine. Kuidas nad abieluni jõuavad, kui nad omavahel suhelda ei saa ega tohi, ma ei tea. (ok, tegelikult enam ei hoita sellest reelgist nii tugevalt kinni, vähemalt siin mitte)


Lisaks moslemiusu tundmaõppimisele rääkis Kaveh ka Iraanist, endisest Pärsiast- riigist, mis minu maailmapildis samastus Iraagiga ehk konstantse tapmise- tagaajamise ning al-Quaeda-ga. Google abiga sai mulle osaks päris korralik tuur Teherani ning kogu riigi vaatamisväärsustest ja loomulikult ka igapäeva elu-olust. Neil on seal muide ka väga korralikud suusakeskused ning rannad, kuid kuna nende riigis ei tohi mitte ükski naine ilma juukseid katmata liikuda, siis ma ei ole kindel, kas sellest võiks saada minu suusareisi sihtkoht!

Ja ka siin ei saanud üle ega ümber sõjaväe teemast ;) Siinkohal tervitused kõigile armees olijatele ning sõjaväelaste naistele! Neil kestab see 1, 5 aastat ja on kohustuslik kõigile v.a kui sul on 1) doktorikraad või
2) sa oled pere ainus laps ning su isa on üle 60 aasta vana.

Positiivne on asjaolu, et see motiveerib inimesi doktorikraadi taotlema :)







Monday, February 7, 2011

Uued situatsioonid

Malaisias olen sattunud igas mõttes uutesse situatsioonidesse:
esiteks tunnen ma end siin gigandina :) Hoolimata oma normaalse eestlanna 1. 72- st.

Teiseks mõjutab siinne õhuniiskus tugevalt mu välimust- juuksed on veel rohkem lokkis ja kuna ma iga päev ei jõua neid sirgendada, siis sobiks ma oma koheva parukaga Dzungli-Dzeini osatäitjaks. Või lastesaatesse puudliks :)

Superstaari- tunne tekkis esimeste päevadega, sest iga päev tahab keegi eurooplasega pilti teha, julgemad küsivad selleks luba, ujedamad pildistavad salaja. Ja eriti julgetel meessoo esindajad kasutavad siin pick up line'i "I would like to practice my english with you....so what are your plans for tomorrow?" Keelepraktigani ei ole siiani siiski veel jõudnud.

Neljandaks- tavaliselt olen ise organiseerija rollis, aga Kazhakstani neiu Goha on selle siin enda kanda võtnud. Nimelt on ta turismiinfos röövretkel käinud ja saadud informatsiooni põhjal planeerinud meie kõik vabad hetked vähemalt veebruari lõpuni! Eriti naljakas on see, et kuna ajagraafik on tihe, siis ta korraldas isegi vaatamisväärsuste ees pildistamise, et kiirelt saaks järgmisele objektile tormata, stiilis: nii, sina tule nüüd siia- naeratus! pilt tehtud- järgmine palun :) Kõhulihased arenevad iga hetk!

Veidrad situatsioonid seoses dussiruumi/ WCga ei taha lõppeda- eile suutsin valida sellise dussi, kus äravoolutoru ei olnud maailma kiireim ehk siis väga lühikese aja pärast leidsin ma end pahkluudeni vees olevat ning seejärel pidasin targemaks sealt põgeneda. Õhtul käisin seal kontrollreidil veendumaks et vesi on kadunud. Oli :)

Kuuendaks- vähe sellest, et ma elan elus esimest korda ühikas, sain endale ka hollandlasest toakaaslase. Ootan huviga, mis saama hakkab!


Ja veel...rongis silmasin üht ülimoekalt riietatud kutti, kelle suure varba küüned olid vähemalt 2 cm pikad!!!! Ma ei tea, kas ta kasutab neid puu otsast banaanide toomiseks või on see plätude kandmise tagajärg- kuna ohtu, et varbad kinga enam ära ei mahu, siis pole ju vaja ka küüsi lõigata....












Friday, February 4, 2011

Esimene ahv...





...on ka tänaseks nähtud. Jeee!
Küll õnneks mitte situatsioonis minu toas ja asju soramas, vaid laisalt mööda campust ringi patseerimas. Pidin selle pärdiku kohe pildile ka püüdma :)

Ma elan Universiti Kebangsaan Malaysia (UKM) linnakus. UKM on rajatud 1970.aastal ning koosneb 12 teaduskonnast lisaks tegutseb siin veel ka 14 uurimiskeskust (ilmselt siit tulevad kohalikud telereklaamid stiilis: sõltumatu Malaisia uuringukeskuse testid tõestasid, et....).
Nagu arvata võib, on selles 35 km Kuala Lumpuri südalinnast asuvas ning pea 1100 hektaril laiuval campuses absoluutselt kõik eluks vajalik- alates ühikatest, õppehoonetest ja raamatukogudest, lõpetades poodide, postkontorite ning jalkaväljakute- kossuplatsidega. Ühes otsas on isegi golfi green, kus õppurid usinalt õhtuti palle taovad. Kuna see ala on nii suur, siis on siin loomulikult oma bussiliinid juhuks, kui sul ei ole oma motorollerit või pead matka punktist A punkti B selles kuumuses liiga koormavaks.
Tegelikult meenutab kogu see ala pigem botaanikaaeda- igasuguseid erinevaid fotosünteesijaid on siin lihtsalt tohututes kogustes!!! Just seetõttu on siin ka need kurikuulsad ahvid, kes siis ronivad mööda majseinu lootuses leida mõni paokil uks-aken, mille taga võiks olla siis midagi söödavat. Kui nad minu tuppa satuksid, siis oleks neil küll pidu ja pillerkaar koos rohke alkoholiga :)

Ja lõppu veel kummaliste tähelepanekute rubriik:

6. Kassidel on ainult pool saba ning kõik koerad on emased!
7. Kõik nõud on plastmassist- klaasi ja portselani siin lihtsalt ei eksisteeri. Ja seda olenemata linnast või restorani hinnaklassist. Tipp-restoranidesse pole ma veel muidgi jõudnud :)
8. kohalikud on täielikud mobiilisõltlased- kõigil on 1-2 telefoni, üks vingem kui teine ja kogu aeg näpud käivad ning pilk ekraanil....ühistranspordis on seda kõike päris naljakas jälgida :)








Wednesday, February 2, 2011

Veider ja kummaline vol 1


1. Rongis on eraldi vagunid meestele ja naistele. Üks segavagun on ka ja selle seinale on kleebitud suur juhis, mis keelab prahi loopimise, loomade kaasavõtmise, söömise-joomise ning SUUDLEMISE :)
2. Vasakpoolne liiklus- ja mitte ainult autodel vaid eskalaatoritel, rongidel.
3. Liiklus üldiselt- kui fooris on jalakäijatele punane, siis see ei tähenda midagi:) Jalakäijad on täiesti kontrollimatud ja seavad oma sammud kuhuiganes millaliganes.
Ja tundub, et ka rongid valivad siin ise suvaliselt sõiduradasid- vähemalt meile teatati 2 minutit enne rongi saabumist, et ta tuleb teisele perroonile, kuhu siis kõik jooksu pistsid :)
4. Vürtsikas toit on ok hiinlastele ja eestlastele, jaapanlased ning vietnamlased leiavad selle too spicy olevat....



Valmistoit muideks, on siin odav. Vähemalt nendes kohtades, kus ma käinud olen. Pole siis ime, et aasiast pärit noored süüa teha ei oska- selle 1 EUR ikka leiab, et endale suur taldrikutäis riisi, juurikaid ja liha organiseerida.
5. Sotsiaalsed töökohad- Tallinn peaks siia oma esindajatega õppereisile tulema- igale nurgale on keegi ametisse pandud- korravalvurid, uksehoidjad, koristajad, piletimüüjad ( pileteid tuleb kogu aeg osta kui sa vähegi kuhugi ühistranspordia liikuda tahad. Keegi peaks siin toimivat kuukaardi süsteemi tutvustama) jne .



Kohal!


Kirjutan oma uue kodu voodist. Kell on 2 öösel ja minu Eestist lahkumisest on möödas 32 h.

Reisi esimesed märkõnad: alkohol ja mehed, nii koos kui eraldi:)

Riia bussis oli üks tore leedukas, kes Pärnust ostis Minttut ja tegeles selle nobeda lahendamisega ning kui põhi paistis, siis mehepojal julgust küllaga kogutud ning ta alustas bussis tutvusmisringi.

Üldiselt oli ta kõigis reisijates pettunud, sest keegi ei osanud vene keelt (bussis oli veel soome kutt ning aasia neiu, üks mees blokkis ta ilma pikema jututa ära). Minu olematu venekeeleoskus tundus muidugi teiste taustal päris hea, mistõttu kasvas ka soov vestlust arendada. Millegipärast talle üldse ei meeldinud, et ma arvutiga töötan, sest normaalsed naised nii ei tee.......huvitav, kas see oli nüüd kultuuriline erinevus Leedu moodi?
Tegelane muutus tüütavaks ning soome noormees otsustas sekkuda (väga lahe tüüp- sõitis Prantsusmaale meditatsioonilaagrisse ja kasutas maismaa transporti ökoloogilistel kaalutlusel + tema õde oli käinud paar aastat tagasi Malaisias vabatahtlikuna!). Õnneks tuli ka Riia ning bussireis lõppes. Soomlane kutsus mind kohvikusse, aga kuna mu lennujaama transfeerini oli ainult 15 minutit, siis sellest plaanist ei tulnud midagi välja.

Riia-Londoni lennukis oli järgmine meessoost tegelane, kellel sedapuhku soovisid joodud õlled väljuda hetkel, kui lennuk oli stardirajal ning kõik pidid turvavöödega kinnitatult oma kohal püsima. Ehk siis tema tõusis püsti. Stjuardesside kriisikoolitus oli ilmselt esmaklassiliselt läbitud, sest, noormees sai kiirelt kohale tagasi surutud ning mõningase hilinemisega tõusime õhku.

Malaisia lennukis tuvusin britt Liami ning tema sõbraga, kes suundusid Malaisiasse vähemalt pooleks aastaks ringi trippima. Normaalne! Huvitaval kombel oli nende suurim mure lennukis, millal veini serveeritakse.... :)

KL lennujaamas olid mul vastas Ben ja kodanik X ( ma ei suuda kõiki nimesid meelde jätta), kes tirisid mu pagasi autosse ning reis uude koju võis jätkuda.
Kodanik X näol on tegemist kadumaläinud rallitalendiga, arvestades tema kurvitamist käänulistel teedel (Inga, need on sarnased Bulgaaria omadele!). Plaan oli siis kõigepealt hiinakasse sööma, kõnekaardi soetamine, toidupoodi ning ühikasse.

Poes teatati mulle, et ühikas on toidutegemine keelatud! Täiesti arusaadav, kui normaalne ports lihaga nuudleid maksab 4 RMi ehk siis 1EUR! Ja ega toitu ei saa toas hoida ka seetõttu, et need va pärdikud murravad sisse seda otsima.
Ilmselt ma pean oma pudruhelbed kõik Siimude juurde hoiule viima:)

Aga ühikas.....elamus omaette. Esiteks on siin väga rangelt meeste ja naiste ühikad nii et poistel oli mu kohvreid tuppa toodes pisuke hirm ja veits põnev ka, sest nad ei olnud selles tüdrukute ühikas varem käinud.
teiseks....tartlased võivad ette kujutada nüüd Narva 89 ühikat :)
ühiswc ja duss (huvitav, et ma mäletan miskipärast juttu kahe toa peale olevatest sanitaarruumidest...aga see selleks), tuba üliaskeetlik ja eelmiste elanike poolt mitte just suure armastusega hoitud. Kapi sahtlid on mul voodi all, riidepuudest võib ainult unistada aga no oligi palju loota mingeid euronõudeid.

Väike pikantne vahepala seoses WCga. Üks kabiin oli potiga. Mina muidugi suurest rõõmust sinna,siin muidu kõik auk- põrandas tüüpi lahendused. Plastmassriiv ukse kinni panemiseks. Ja nüüd arvake, kes selle riivi kohe ära lõhkus, sest see riiv lihtsalt ei tulnud enam kergelt lahti ja ma pidin selle pooleks murdma:) Ehk siis niipalju minu potiga WCst....

Ja lõpuks esimene kontakt naisolevustega- ehk siis Fiona ja Anh, Vietnami tüdrukud, kes minuga samas projektis, kutsusid mu järgmiseks päevaks shoppama ning chinatowni uudistama.

Proovin nüüd magada. Rõhk on sõnal proovima, sest väljas on 30 kraadi, ritsikad vms siristavad ja ventilaator undab laes.


Kristi alias Christine ( kuna aasias lihtsaid nimesid ei eksiteeri!)