...

Mu toas valitseb täielik kaos- kõik asjad on laiali, sest ma ju pakin kohvreid! Ja siis tuleb veel otsustada, et millised asjad viskan ära, millised pärandan aprilli keskpaigas saabuvatele uutele praktikantidele ja mille ma koju kaasa võtan.

Viimane täispikk päev Malaisias on ees ootamas- tundub, et see on meeleheitlik katse teha kõiki neid asju, mis siiani tegemata on: Petronase kaksiktornide juures on päevavalguses pildid tegemata, mul ei ole head ülevaadet Little India piirkonnast, Bukit pintangi kaubandustsoon pole lõplikult läbi töötatud ning suveniiri ning sugulastele-tuttavatele toodava snäkikollektsioonis on puudujääke.

Ja siis veel tahaks kohtuda kahe-kolme-nelja-viie inimesega, anda neile üle väike lahkumiskingitus ja... ja... ja..... 2 kuud möödus imekiiresti!!!

Rahulik laupäev...

Rohkem aega eestlasele! on minu viimase nädala hüüdlause. Laupäevaks planeerisin Cristoga linnatuuri, mille lõpetuseks pidin Siimu-Cristo-Nele residentsis kooki küpstama ning ühiselt panustama Eestist kaasavõetud alkoholi hävitamisesse. Eestlasi on muideks siin, KL-is, elamas Siimude andmebaasi kohaselt 12.

Kuigi Cristo on KL-is olnud alla kuu, on ta siin liiga tuntud! Vähemalt AIESECi praktikantide seas, kes kogunesid juhuslikult samas kohas, kuhu meie oma kohtumise olime kokku leppinud. Tegelikkuses tähendas see aga seda, et meid kaasati Amazing Race sarnasesse mängu, kus tuli üle linna üles leida erinevaid punkte, lahendada ülesandeid ning seda kõike etteantud aja piires.

Niipalju siis minu rahulikust linnatuurist, mis üllatuslikult

asendus 4- liikmelise tiimiga ( 2x eestlane+ kanadalane+ poolatar) purskaevust müntide väljaõngitsemise ning kohalike meeste veenmises, et palun katsuge seda tüdrukut ( nimelt oli vaja tiimiliiget kätel kanda 4 kohaliku poolt)! Tegelikult oli päris lõbus ning minu eesmärk, laupäev koos Cristoga veeta, sai täidetud.

' Pildil meie esimene ülesanne- leida Hiina mees kandmas seksikat roosat särki ja teha koos pilti!

Laupäeval oli muideks kell 20.30-21.30 Maa tund (Earth Hour)- üleskutse lülitada kogu maailmas üheks tunniks tuled välja. Loomulikult võtsime selle oma plaanidesse! Aga et päris pilkane pimedus ei oleks, tuli minna poodi küünlajahile. Põhjamaades on küünlaid kõik kohad, olenemata aastaajast, täis. Siin küsis supermarktei poemüüja kavalalt, et kas ma tahan suuri või väikseid küünlaid- no suuri ikka! Ja mind juhatati kõige tavalisemate valgete küünlapulkade juurde. Valikust ei olnud seal juttugi- kui mitte arvesse võtta valikut lausa 6 paki vahel! Muideks, need väiksed küünlad olid tordiküünlad :)

Nii mööduski meie koogisöömine väga romantiliselt küünlavalgel koos naabrimehe, herr Säinas'ga! Klassikaline eestlaste chit-chat, lisaks proovisime leiutada ka Marko-Birgoti pealtselt ilmavalgust nägevale maimukesele nimesid. Siim lubas kokkuvõtte ka asjaosalistele saata.

Kaua sa ikka laupäeva õhtul koduseinte vahel oled, kui tead, et kusagil on PIDU....ehk siis suundusimegi seda otsima. OK, kõik teised teadsid täpselt kuhu minna, lihtsalt minule oli see esimene kord KL-is välja minna.

Koht iseenesest oli mingi väike pubi, kuhu oli kokku kogunenud rahvusvaheline seltskond. Kindlasti oli mõni päris kohalik ka, aga neid mul ei õnnestunud tuvastada. Nägin ära ka oma tutvusringkonda kuuluva eestlanna, Elina, kes töötab Siimudega samas firmas juba aasta jagu ning ei plaani lähiajal Eestisse naaseda.

Kuna kõik ööklubid-pubid suletakse endiselt kell 03.00, siis liikusime mõne aja järgmisesse kohta, mis meenutas natuke enam ööklubi. Nimeks "21". See pidavat nüüd see kõige parem lihaturg olema- et kus vaata, imesta, vali sobiv välja ja lahkuge koos!

Siimudel on siin muideks üks väga vahva austaja- imetilluke hindu, kes ilmub alati nagu nõieväel maa alt välja ning on põhimõtteliselt nõus kõike tegema nende tähelepanu võitmiseks. Näiteks organiseerima tüdrukute telefoninumbreid:) Aga ma usun, et tema võimekus on märksa suurem tegelikult!

Siil udus

Kuala Lumpuri külje all, ühe mäe otsas, asub üks täiesti eradliseisev mängumaailm- Genting Highlands. See on ainus koht Malaisias, kus hasartmängud on lubatud ning kus asub ka ümbruskonna suurim lõbustuspark. Kuna ta on kõrgel mäe otsas, siis kirjade järgi pidavat seal ka kõige normaalsem temperatuur olema!

Haiguse tõttu minu sinnaminek viibis mitu päeva, aga reedel jõudsin

lõpuks sinna!

Minu reisikaaslasteks oli 4 iraanlast, kõik äärmiselt sõbralikud ja abivalmid ent sellest hoolimata armastasid kogu aeg rääkida omas keeles :)

Reis meie kodukohast sihtpunkti võttis aega ligi 2 h- alguses bussiga poolele mäele ja sejärel skyway-ga ( köistõstuk) viimased 3,5 km. Poolel teel ülesse mattusime uttu ehk siis ülejäänud päeva etendasime klassikalist siil udus multikat. Kusjuures üks kuttidest näeb minu arvates siili moodi välja ka nii et nagu päris :)

Üles jõudes oli selge, et kliima on seal tõesti jahedam ja udusem- temperatuurid keskmise Eesti suve moodi ning et ma ennast veel kodusemalt tunneksin, hakkas ka vihma sadama!

Meie lõbustuspargile tähendas see seda, et enamus atraktsioone suleti turvalisuse kaalutlustel ning tuli suunduda kasiinosse.

WOW!!! Tundsin, nagu oleksin sisenenud Las Vegase imelisse maailma! Uhked kroonlühtrid, tohutult inimesi, sätendavad mänguautomaadid, sillerdavad peegelseinad, tasuta joogid ( mittealkohoolsed loomulikult!) ning sajad pokkeri, ruleti jms lauad. Diilerid nende taga lahkelt naeratamas ja varmad su raha ära võtma :)

Kontingent on seal keskealised ja vanemad daamid- härrad, sest noortel pole raha, et sinna mängima sõita.

Kuna ma ise muidugi eriline hasartmänguhuviline pole, siis tegin tiiru kogu mängupõrgule peale ning suundusin tagasi lõbustusparki.

Elus esimest korda ei jätnud ma mitte ÜHTEGI atraktsiooni vahele- kõik ameerika mäed ning raketid tuli läbi proovida. Tõsi, udune ilm ning silmade kinnipanek aitas nii mõnelgi korral kaasa- seega õudus-moment seisneb visuaalsuses! Kahjuks ei olnud meil piisavalt aega, et kõik atraktisoonid 2x läbi testida- nii ma ei teagi, kuidas ma ennast ameerika mägedel lahtiste silmadega oleksin tundnud:)

Ühel kummpaadiatraktsioonil olin aga mina pealtvaatajatele peamiseks vaatamisväärsuseks- hoolimata oma keskmisest paremast tehnilisest taibust ning 10-aastasest autojuhtimiskogemusest ei osanud ma seda väikest mootoriga asja kontrollida ehk siis esimesed 2 minutit tiirutasin ma nagu vurr ühe koha peal ning põrkusin pidevalt vastu kaid. Kõigil lõbu laialt! Ilmselt see oli ka selle suure aplausi põhjus, millega mind peale paadisõitu tunnustati:)

Kogu lõbu- st edasi-tagasi bussipiletid, skyway piletid ning lõbustusparki sissepääs maksis kokku u 13 EUR. Aga lõunasöök oli see-eest seal Malaisia mõistes päris kallis – 8 EUR!

Jälle see dussiruum!

Nii, nüüd oma asi ametlik- mina ja siinssed dussiruumid ei sobi kokku.

Läksin täna dussi alla ning harjumusest võtsin kaasa oma võtmepaela aga unustasin, et võtme olin ma eelmisel päeval selle küljest eemaldanud!

Nii ma seisingi ainsa kehakatte, käterätikuga, nukralt oma ukse taga ning nentisin fakti, et snepperlukud on saatanast. Ja pidulikule vastuvõtule minemiseni oli aega 50 minutit!

Kuna käterätikus ei tohi ma siin majast väljuda, tuli hakata otsima inimest, kes minu eest käiks kontoris varuvõtme järel. Ilmselgelt ei olnud see kerge ülesanne pühapäeva jaoks, sest mina elan 5. korrusel ning esimesed inimesed, kes uksele koputamise peale reageerisid, olid 1. korrusel.

Ja need hiina neiud ehmusid muidugi poolsurnuks, kui äkki mingi poolpaljas eurooplane nende ukse taga oli:) Õnneks oli siiski tegemist ülimalt abivalmite noortega, kes kohe kontori poole jooksid. Samas see oleks olnud liiga lihtne eks ;) Muidugi oli kontor pühapäeva tõttu suletud! Nii tuligi hiinlanna tagasi, peos telefoninumber, et helistada mingil nö hädaabinumbril. 40 minutit hiljem olin ma tagasi oma toas!!!!

Aga et asi VEEL PIINLIKUM oleks.... ma ju pidin inimestele, kes mind ootasid teada andma, et olen kodus luku taga ning ärgu nad mind oodaku. Logisin siis hiinlanna arvutist Facebooki ning tegin postituse meie aieseccarite grupile. Et ikka kõik teada saaks, et ma oma võtme tuppa unustasin :D

Lõpp hea, kõik hea! Ja hiinlannad saavad homme shokolaadi :)

...haige pole küll eriti tore olla, aga selles ülikoolis on see lausa rõõm- lähed kliinikusse ning sulle antakse ka kõik rohud tasuta!!!!! Kõik, see tähendab 5 erinevat medikamenti alustades Claritinist ( juhuks, kui mul peaks olema ALLERGIA) ja kühasiirupist, lõpetades vitamiinide ning kohaliku kokkusegatud palavikualandajaga.

Aga et siis diagnoos: tõenäoliselt külmetus, aga kui mul nahale peaks ilmuma täpid, siis tuleb mul kliinikusse tagasi minna, sest siis on mul tangi ehk moskiitode poolt edasikantav haigus ( külmetuse sümptomitega, suht kergesti ravitav, aga lihtsalt pikaajalisem).

Pühapäev oli lõpuks see päev, mil ma kohtusin oma kallite kaasmaalaste, Cristo ja Saarloga. Ja sain lõpuks kätte oma juustu, mille me kohe seltskonnaga ka ära hävitasime ning kamatahvli:)

Kadeduseuss muiudgi näris täiega kui nö normaalset eluaset nägin- köök koos ahjuga ja soe dušš ja rõdud ja bassein....Ja kui kerkis esile küsimus neile koogi küpsetamisest, siis rõõmu polnud küll võimalik tagasi hoida.

Cristo ja Colettega läksime sushi- õhtusöögile ja öisele Petronas Twin Towersite pildistamistuurile. Loomulikult sadas vihma ja ma sain läbimärjaks. Ja loomulikult on siseruumides ja transpordivahendites jääkamber. Ja loomulikult oli mul õhtuks palavik.... Mis tähendas omakorda, et ma ei saanud minna pärsia uusaastapidustustele. Nimelt nende kalendri järgi toimub ajaarvutamine kevade algusest ning sel puhul korraldatakse alati traditsiooniline pidu, mille oluliseks osaks on lisaks tantsule ja trallile toidulaud, kuhu pannakse 7 s- tähega algavat toiduainet ( sh küüslauk, õun, mingi veider kaste, kala jne).

See on juba teine kultuuriline suursündmus, millest ma ilma jään. Nimelt kutsuti mind veebruari lõpus ka kohalikku pulma, aga me olime sel ajal Singapuris...

Aga iga asi on millekski hea, seega... :)

EYLN 2011

...ehk Entrepreneurship & Youth- a Learning Network. See oli konverentsi nimi, millega minu töö põhimõtteliselt lõppes.

Konverenstile tuli kokku 38 osalejat loodetud 250 asemel, 8 esinejat ( kellest 1 siiski ei ilmunud kohale) ning eks meil ikka mõned partnerid, kes rahaliselt või nänniga toetasid, olid ka.

Korraldusliku poole pealt oli kõik väga sujuv, aga muudmoodi poleks olnudki võimalik, sest korraldajaid oli peaaegu samapalju kui delegaate- 27!!!

Ka sisu poolest oli konverents ok- esinejate hulgas oli nagu ikka- pärleid ja mitte nii kirkaid tegelasi, aga ennekõike olen ma väga tänulik meie konverentsi chairile ( moderaatorile) FADLI'le, kes suutis oma põhjalikkusega kogu ürituse väga sujuvalt ühtses tervikuks siduda, tekitada ülimõnusa atmosfääri ning kelle töömeetodit jälgides õppisin väga palju.

Ürituse kriisihetk saabus teise päeva õhtul, kui selgus, et väljareklaamitud Äriideede konkursi rahalise auhinna asemel saavad võitjad võimaluse minna AIESECi praktikale ning pooled delegaatidest, kes olid tulnud just selle pärast konverentsile, ähvardasid lahkuda. Järgnesid 2 h läbirääkimisi ning otsus, et nad osalevad viimasel päeval ainult Äriideede konkursil, mitte konverentsil.

Need kolm päeva olid minu esimesed rahvusvahelise konverentsi koolitajana.

Igaüks sai endaleühe grupi. Minu grupis olid Abraham- Hiina kutt, kes üritas elu eest vaimukas olla ning igasuguste võrdlemisi kummaliste väljenditega tähelepanu pälvida; Ben- tagasihoidlik 1. aasta juuratudeng; Jade- šotimaalt pärit neiu, kes peale poolt aastat siin endiselt ei salli seda riiki silma otsaski; Gino- hüperaktiivne kutt tohutute äriideedega; Pamelah- hindi tsikk ja Wendy- kohalik hiinlane, kes soovivad muuta midagi maailmas ning Ryan- omasooihar sulgpallifanaatik. Ehk siis totaalne kompott!

Esimene päev läks üle kivide ja kändude, sest šotlanna suutis kõikidele asjadele väga valjuhäälselt vastanduda aga õnneks teiseks päevaks oli ta juba piisavalt väsinud ning kui ma peale ühte mängu selgitasin, et elus on väga palju situatsioone, kus sa ei saa oma meeskonnakaaslasi valida vaid pead kokkupandud meeskonnaga eesmärke saavutama, siis ta tõmbus natuke tagasi. Väike töövõit:)

Koolitajate tiim sõitis alati ühes autos, mis tähendas, et selles autos oli konstantselt 8 inimest. Tihe inimasustus oli aga hea pinnas geniaalsete ideede sünniks.

Karaoke oli üks neist ideedest! Lõpuks sain ma aru, miks aasia inimesed sea nii väga armastavad! Kui Eesti karaoke tähendab mõnes baaris-pubis laval laulmist, siis siin toimub see nahkdiivanitega kabiinides, mille suuruse saad valida olenevalt seltskonnast. Ja siis valid ise lugusid, hüppad, kargad, tantsid nii et maa must.

Mida ma siis sellest kõigest õppisin?Või õigemini tuletasin endale meelde:

- Tõestus, et kõik on võimalik ning kui sa oled otsustanud midagi teha, siis tee seda parimal moel!

- Positiivsed inimesed su ümber on kõige olulisem

- Alati ei olegi minu õppimiskogemus kõige tähtsam- anna teistele võimalus areneda ning muuda nii nende elu!

- Mitte midagi ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt!

28 tundi

Magamine on ülehinnatud- eriti kui on nii palju erinevaid asju teha ja kohti, mida külastada!

Batu Caves- hindi tempel Kuala Lumpuri külje all, mis asub suure kalju sees ning kuhu viib peaaegu, et taevatrepp, oli meie neljapäevahommikune sihtkoht.

Pean kloostreid-kirikuid väga pühadeks paikadeks, kus isegi tavaelu on äärmiselt väljapeetud ning pühali-pidulik-külmavärinaid tekitav. Aga kui sa näed, kuidas selles pühas kaljus on kõik ärile üles ehitatud, kuidas ahvid pühakoja trepil segamatult paarituvad või kui sinust mööduv munk mõnuga röhitsuse kuuldavale toob, siis saad aru, et tegelikult on kõik täpselt samasugune nagu tavainimese elus.Küsimus on lihtsalt asukohas.

Õhtul korraldati meile lahkumispidu kahe Nigeeria poisi kodus. See tähendas muidugi, et me olime oma tavapärasest keskkonnast väljas ja meie päris sõbrad ei saanud tulla- see-eest oli meil totaalne aafrika pidu toatäie nigeerlastega tantsimas-laulmas- kokkamas.

Kui Eesti peo käimasaamine võtab teatavasti ilma alkoholita tunde, siis aafriklaste puhul piisab sellest, kui keegi nupust raadio käima lülitab ning meessoo esindajad kohe puusa nõksutades tantsuplatsi hõivavad! Loomulikult oli muusikaks musta mandri popmuusika. Aga need tantsuliigutused...no mina ei tea, kust need tulevad- ilmselt emapiimaga ja otse südamest!!! Lihtsalt vapustav.

Edasi liikusime öökluppi. Meie 14-liikmelisest seltskonnast oli see 5-le elu esimene ööklubikülastus- ju aasia noored ei ole piisavalt uudishimulikud, et kohe peale vanusepiiri ületamist klubi uksest sisse ei üritata pugeda.

Hinnapoliitika on siin äärmiselt segane- naistele oli tasuta õhtu aga kuna mehed pidid maksma mingit pudeliavamistasu, siis kogu kamba peale jagati see ära jagati ehk kõik pidid maksma....Samas saavad kõik sisenemisel tasuta joogikupongi...

Ööklubides on 3 huvitavat asjaolu: 1) pittu pääseb ainult isikuttõendava dokumendi näitamisel- kui sul seda ei ole, siis sisse ei saa. Ja see kehtib igas vanuses inimeste puhul.

2) klubi suletakse juba kell 3 öösel!!!

3) enamus külastajatest on meessoost!!!

Aga muidu nagu klubi ikka- hea muusika, purjus noored ja tohutult palav ;)

Kuna meie autojuht, ka esimest korda klubitaja, sattus natuke hoogu, siis peo lõppedes seisime silmitsi asjaoluga, et auto on, juhti mitte. Isegi peale tunniajast söögi-joogipausi, kuhu peale klubi suundusime. Ja nii ma saingi oma elu esimese vastaspoolse liiklusega sõitmise kogemuse! Hea, et oli öö- vastasel juhul oleks mu vastassuunavööndisse kaldumisi ning imelikke pöördeid tehes avariiohtlikke situatsioone olnud rohkem kui küll. Tõe huvides tuleks ka mainida, et mu load ilutsevad ühe sahtli põhjas Tallinnas ( ma ei arvanud ju ometi, et ma hakkan siin autot juhtima).

Meie naaberlinnas, Putrajayas, toimub aga sel nädalavahetusel 3. rahvusvaheline kuumaõhupallide festival. Selleks et saada pilet õhupallisõidule, tuleb aga varakult kohale minna. Ja mis võiks olla veel parem ajastus, kui otse klubist sinna suundumine???? Mõeldud-tehtud.

Loomulikult jõudsime sinna kell 6. 30 ning piletimüügi alguseni ning esimese õhkutõusmise vahele jäi tohutu auk, mille sai sisustada magamisega :) Seekord siis autos.

Ja kell 8. 17 ronisimegi õhupalli korvi!

Pärast seda tundus loogiline teha tuur kogu festivali alal, minna hommikusöögile ning seejärel naasta koju oma voodisse.

Vabadus!

Minu vabatahtliku töö osa on ametlikult läbi ja algas PUHKUS!!!!!

See tähendab tegelikult väga tihedat programmi- alustasime Collette ja Gohaga Malaisia troopiliselt saarelt Langkawilt, kuhu sõitsime otse peale konverentsi.

Kuna meie kasahhitar on säästureisija, siis see väljendus muidugi ööbussiga kuhugi pärapõrgusse sõitmist, saabumisajaga 5. 30 hommikul. Kuna sealt edasisaamiseks vajasime järgmisi pileteid, aga kassad avati alles kell 8.30, siis magasime nagu kolm kodutut bussijaama pinkidel, mis olid kusjuures sel ööl kõige mugavam magamisase üldse!

Edasi praamile ning voila! Troopikapuhkus!

Otsisime endale võimalikult rannalähedase hosteli koos konditsioneeri ning sooja veega :) Need kaks asja on viimasel ajal väga hinnaliseks muutunud! Siinne hinnaklass on ülimõnus, mistõttu ka välismaalasi on hordidena, iseäranis soomlasi. Üsna kodune tunne tekkis, kui kõrvallauas konstantselt põhjanaabrite keelt kuulda!

Kuna saar on kuulus mereandide poolest, siis loomulikult käisime vastavas restoranis neid hõrgutisi mekkimas ning pärast krabasime ühe ülisuure kookose joomiseks! Paradiisisaare võlud:)

Algselt kuulus meie saare-plaanidesse ühs pöörase peo mahapidamine, aga kuna olime surmani väsinud, siis kõige kreisim asi oli jenga- klotsidest torni ladumine ning diskussioonid elulistel teemadel.

Järgmisel, plaanidekohaselt peamisel rannapäeva hommikul, tervitas meid Murphy seaduste kohaselt tugev vihmasadu ning põhimõtteliselt oligi meie suurejoonelisel puhkusel kriips peal- pikendasime oma hostelist check- oudi aega, nautisime midagi lõuna ja õhtusöögi vahepealset ning suundusime tagasi sadamasse....kus loomulikult paistis päike :)

Tagasisõit bussiga oli taaskord elamus omaette, kuna sel korral otustati kõik reisijad noorena hoida ehk siis temperatuur oli külmikusarnane ning isegi kõigi kaasasolevate riiete korraga kandmine ei muutnud olemist mõnusaks!

Aga nüüd, 2 päeva pärast naasmist tundub see seiklus ikka väga tore ning saar imelisena:)

Kasulik teave: kui küsid kohalikelt ajakulu A punkti B liikumiseks, ning vastuseks on, et vähemalt 5 minutit autoga, siis tegelikkuses tähendab- asukoht on nurga taga. 20- minutilise jalutuskäigu puhul tuleb jagada aeg pooleks ning lisada sellele veel eurooplase tempokas kõnnak, saame tegelikuks ajakuluks umbes 7 minutit.

Tsunami

Tänud kõigile, kes mu pärast muret on tundnud!

Mul on hea meel öelda, et Malaisia tundub olevat rahvusvaheliste uudistekanalite väitel tsunamiohust väljas ning elu on jätkuvalt rahulik.

Ka meie Jaapani kuti, Yutaro, Tokyos elava perega on kõik korras:)

Nädala alguses plaanisime minna rannikule rannapuhkusele, mis ilmselt force majeure tõttu jääb turvalisuse kaalutlustel ära.

konverentsini 1 päev ja loetud tunnid

Reedel algab meil konverents. Ja sellist kaost nagu siin, pole ma mitte kunagi varem kusagil näinud!!

Eesmärk oli saada 250 osalejat, 12 esinejat ning partneritelt nii raha kui nänni.

Tänase päeva seis: 31 osalejat, 7 esiejat ja ei raha ega nänni. Küll on aga üllatuslikult palju meediapartnereid, keda ilmselgelt ei osatud ära kasutada!

Eelmisel nädalal olid kõik veel rahulikud, mis oli minu jaoks suur üllatus, sest minu paanikanupp ning alarmkell on juba ammu punaseks värvunud! Aga alates esmaspäevast....oi, nüüd on küll kõigil kiire :) Eile oli isegi kriisikoosolek, kus otsustati, kas üritus edasi lükata, korraldada väiksemas mahus ( 1-päevasena) või jätkata esialgse plaani järgi. Loomulikult valiti viimane, ehk põhimõtteliselt üritatakse nädalaga konverentsi korraldada, vähemalt osa, mis puudutab delegaatide osa.

Kogu vastutus ja info on koondunud kahe tegelase kätte, kes siis üritavad kogu kupatust manageerida.

Mind pandi näiteks pressiteateid ja artikleid kirjutama, mis on natuke ebaloogiline, sest mu malai- keelsed teadmised on endiselt kehvakesed ning ma olen seetõttu sunnitud end inglise keeles väljendama, aga no kui nad arvavad, et nende pressiteadetega saab kohalikus meedias laineid lüüa, siis.....

Ootan-vaatan huviga, mis edasi saama hakkab !

...eeloleval neljapäeval on ülikoolis suur isetegevusshow mis tähendab, et õhtuti umbes kella 20st on kõik avalikud ruumid täis noortegruppe, kes selleks valmistuvad. Meie elukoha nö avalik saal oli täna rahvatantijate päralt. Kuna selles kultuuris ju mehed-naised ei tohi põhimõtteliselt üksteist puudutada ka enne abiellumist, siis on päris huvitav vaadata rahvatantsu, kus äärmiselt püüdlikult välditakse füüsilist kontakti :)

Ikka riis, riis, riis

Juba pikemat aega olen plaaninud kirjutada pikemalt toidust- just sellest, mis siin on mitte ainetest, mida igatsen :)Tõe huvides tuleb mainida, et olude sunnil olen peaaegu taimetoitlaseks hakanud.

Mitte et mulle liha enam ei meeldiks, aga kalast meeldib neile küpsetada/hautada pead ning uskuge mind, see ei näe eriti apetiitne välja!

Kana suudavad nad väga mitmekülgselt valmistada- koiva, mida mulle iseenesest süüa meeldiks, keeravad nad väga vürtsisesse kastmesse. Tiivad ei ole mulle kunagi eriti meeldinud ning siis kõik, mis kanast üle jääb on segatud kas nuudlitega või on juurikatega kastmelaadseks toiduks meisterdatud- see aga ei näe kunagi liiga isuäratav välja.

Seast, lambast ja loomast võib üldiselt unistada või siis mõnda lääne restosse seda nõutama minna.

Hommikuti söön seega tavaliselt riisi ning midagi salatilaadset, aegajalt ka muna valgu saamise eesmärgil. Viimasel ajal olen hakanud kuiva riisi sojapiimaga segama, et see riisipudrum oleks. Ja siis natuke moosi peale:) Seda kohalikud muidugi ei mõista ning vaatavad mind alati uuriva pilguga!

(paremal minu klassikaline hommikusöök, pruun asi on muna või tofu, ma pole veel päris täpselt aru saanud, sest maitse on ka vahepealne)

Lõuna/õhtu on tunduvalt mitmekülgsem söögikord- eile käisin näiteks ühes tohutult ilusas Kuala Lumpuri vaatega restoranis ( KL-st asub see siiski 30 km kaugusel) ning sõin kana ning jõin liitrise klaasitäie värskelt pressitud arbuusimahla- sellised mahlad on siin võrdlemisi odavad, alla 1, 5 EURi :)

Hästi palju söön ka erinevaid suppe, Tom Yam on üks lemmikute hulka kuuluv üsna vürtsikas leem. Suppid põhikoostisosaks on muidugi nuudlid ja natuke liha lisatakse sinna ka.

Tulenevalt etnilistest gruppidest on siin põhitoiduks kolme rahvuse köök- malay, hiina ja india. Malayd ( äärmiselt religioossed ja ilmselt sellest tulenevald) äriga ei tegele, siis põhiliselt kuuluvad toidukohad hindudele- hiinlastele ning vastavalt ka nende toitudele.

Aga üks on neil kõigil ühine- põhitoiduaine on RIIS! Ja siis veel natuke riisi, riisi ja riisi! Ja sinna juurde kas vürtsikas liha koos juurikatega.

Kuidas see mulle mõjub? Ma hakkan samuti riisisõltlaseks muutuma.... ehk siis kui ma Eestisse tagasi jõuan söön ilmselt peamiselt piima-riisisuppi :)

Üldiselt süüakse lisaks riisi ja nuudlitoitudele siin tohutult saia- no nemad muidugi kutsuvad seda leivaks. Ja küpsiseid snäksidena, sest shokolaad sulab siinses kuumuses lihtsalt ära.

Saiaga ei ole ma siiani erilist sõprust sobitanud, aga need sajad erinevat sorti küpsised.....mmmmm...... Ja siis veel roti'd- põhimõtteliselt on need pannkoogid, aga siin küpsetatakse neile täidis kohe sisse- kas siis banaan, shokolaad, juust või muna. Ning juurde kuulub alati vürtsikas kaste.

Ja need puuvilja....minu vaieldamatud lemmikud on papaia ja dragonfruit- tumelilla viljalihaga puuvili, mis kohati maitseb küll seebi moodi....aga ju see ongi eksootika maitse! Kohalike kõige kuulsam ja samas ka veidram puuvili on durian- suhteliselt võika lõhna, ent magusa sisuga vili. Eriti soovitatav meestele :) Seega on hea, et see mulle eriti ei meeldi :D

Puuvilju saab igalt tänavanurgalt jääkastidest väikeste pakikestena ja maksavad RM1 (30 eurosenti umbes). Poes aga müüakse puuvilju imeliku tüki loogika alusel- no et 1 õun on 1, 3 ringgitit....Ahjaaa- porgand on siin hirmkallis - eile avastasin, et ühe tüki hind on peaaegu 1 euro!!!!

Kohalikele meeldib kohtuavalt ka kaasavõetav toit ning jook. Seda viimast aga ei pakendata mitte papptopsi vaid.....KILEKOTTI. Külge veel nöör, et oleks mugav kanda ning sisse kõrs, et oleks hea juua. Stiilinäide Colette' teest.

Tegelikult on toit siin imeodav- minu päevane kulu kõigile toidukordadele+ joogiveele on umbes RM 10 ehk siis 2, 5 EUR.

ja siit stiilinäiteid minu einetest: Singapuri jäätis saiaga, mingi veider magustoit, tavaline lõuna ning kanavardad bambusesse mähitud riisiga.

Ma elan LOOMAAIAS!!!!

Hommikul tööle ( st raamatukokku) suundudes tundus, et täna on mu õudusunenäo päev- kõnnitee ja selle kohal olevatel puudel oli umbes 30 pärdikut, kes kõik tundisd ilmselget huvi meie vastu. Ja meie tundisme ilmselget hirmu, sest mul puudub siiani igasugune arusaam ahvide käitumispsühholoogiast. Õnneks tuli Yutaro ja võttis 2 neidu kummagisse käevangu ning ülihelikiirusel lidusime läbi dzungli trepist alla.

Õhtul oli meil aga ühika juures grillpidu, mille lõpus oli ka üllatuskülaline- METSSIGA, kellele meil õnnestus kõik toidujäägid sisse sööta:) Mu jahimehest isale oleks see kohtumine kindlasti meeldinud!

Üks inimsoost, Iraagist pärit pärdik, oli ka mu päevas. Juba mitmes päevas kui aus olla.

Oma telefoninumbri jagamisega ma eriti kitsi ei ole- tundub, et paljudele valmistab see tohutut rõõmu ning peaaegu keegi ei kasuta seda. Lisaks lahkun ma kuu pärast nii et siis pole sellest numbrist enam kellelegi kasu.

Aga mr Iraq, nagu ma ta oma telefoni salvestasin, on mind 2 päeva pommitanud kõnede ja smsidega + vahepeal natuke seltskondliku ajaviitena jälitas ka mind koos sõpradega!!!!

Õnneks olen nii mõnegi NORMAALSE lähis-ida inimesega sõbrunenud ning sain neilt käitumisjuhiseid: be rude, don't talk, don't laugh, don't answer properly, say no, don't be funny, be a bit agressive....and if still unsuccessful, call me (ole ebaviisakas, ära räägi, naera ega vasta korralikult, ära ole vaimukas vaid pigem agressiivne ja kui see ei aita, siis helista mulle) ehk siis soovitus käituda totaalselt vastupidiselt oma tavapärasele käitumisele!!!

Otsustasin ebaviisaka ja agressiivse käitumismaneeri kasuks ehk siis saatsin ühe kurja smsi ning tundub, et elu muutus taas normaalseks :)

P.S Isa, muretsemiseks pole põhjust- mu ümber on piisavalt mind kaitsvaid häid inimesi:)

P.P.S tegin peo jaoks küpsisetordi- nii lihtsalt pole ma ammu au ja kuulsust saanud, rääkimata sellest, et inimesed mult KIRJALIKULT retsepti soovisid saada :)