ja nii ongi!

Peale 26- tunnist reisi olen tagasi Eestis, kodus.

2 kuud on ilmselgelt minu jaoks liiga lühike aeg, et tagasitulles tunneksin või märkaksin mingit tohutut vahet või saaksin kultuurishoki. Kõik tundus olevat samasugune ning mu lahkumine olnuks nagu eile.

Ka inimesed, kellega ma kohtusin oma esimesel päeval olid suures osas samad, kellega ma kohtusin oma viimasel päeval! ( siinkohal tervitused Kristelile ja pesakonnale ning Siimule)

Väikseid muudatusi siiski märkasin- korter tundus kuidagi väike olevat- tikutopsis elades oli mul kogu aeg mälupilt oma SUUREST korterist aga kui ma sisenesin, siis tundus see mu kujutlusest väiksem olevat.

Ja näiteks jope selgapanek tekitas väga veidra tunde. Just see esimene kord...midagi oli nagu valesti....

Tänavat ületades ei suutnud ma uskuda, et punane foorituli tähendabi, et keegi ei liigu ning roheline annab õiguse tänavapoolt vahetada- aasias ei tähendanud need plinkivad tulukesed posti otsas midagi- igaüks tegi, mis tahtis.

Kui tänaval noori suudlemas nägin, siis esimene reaktsioon oli, et ohhooo...julged tegelased ja siis meenus, et siin riigis pole see seaduserikkumine :)

Ja siis ma märkasin, et mu näol on konstantne naeratus. Sest hea on tagasi olla...no ja siis sellepärast ka, et naljakas oli inimeste surmtõsiseid nägusid vaadata:)Loodetavasti minu naerunäo nägemine meenutas inimestele elu ilusaid ning rõõmsaid külgi ning ehk õnnestus mul ka kellegi suunurki ülespoole vedada.

Olen kindel, et see ei jää minu ainsaks pikemaks Eestist äraolekuks- ma tahaks kõik oma tuleviku puhkused veeta kusagil piirkonnas või riigis vabatahtlikuna midagi tehes ning selle kohaga tutvudes. Lihtsalt nii on niipalju ägedam!

...

Mu toas valitseb täielik kaos- kõik asjad on laiali, sest ma ju pakin kohvreid! Ja siis tuleb veel otsustada, et millised asjad viskan ära, millised pärandan aprilli keskpaigas saabuvatele uutele praktikantidele ja mille ma koju kaasa võtan.

Viimane täispikk päev Malaisias on ees ootamas- tundub, et see on meeleheitlik katse teha kõiki neid asju, mis siiani tegemata on: Petronase kaksiktornide juures on päevavalguses pildid tegemata, mul ei ole head ülevaadet Little India piirkonnast, Bukit pintangi kaubandustsoon pole lõplikult läbi töötatud ning suveniiri ning sugulastele-tuttavatele toodava snäkikollektsioonis on puudujääke.

Ja siis veel tahaks kohtuda kahe-kolme-nelja-viie inimesega, anda neile üle väike lahkumiskingitus ja... ja... ja..... 2 kuud möödus imekiiresti!!!

Rahulik laupäev...

Rohkem aega eestlasele! on minu viimase nädala hüüdlause. Laupäevaks planeerisin Cristoga linnatuuri, mille lõpetuseks pidin Siimu-Cristo-Nele residentsis kooki küpstama ning ühiselt panustama Eestist kaasavõetud alkoholi hävitamisesse. Eestlasi on muideks siin, KL-is, elamas Siimude andmebaasi kohaselt 12.

Kuigi Cristo on KL-is olnud alla kuu, on ta siin liiga tuntud! Vähemalt AIESECi praktikantide seas, kes kogunesid juhuslikult samas kohas, kuhu meie oma kohtumise olime kokku leppinud. Tegelikkuses tähendas see aga seda, et meid kaasati Amazing Race sarnasesse mängu, kus tuli üle linna üles leida erinevaid punkte, lahendada ülesandeid ning seda kõike etteantud aja piires.

Niipalju siis minu rahulikust linnatuurist, mis üllatuslikult

asendus 4- liikmelise tiimiga ( 2x eestlane+ kanadalane+ poolatar) purskaevust müntide väljaõngitsemise ning kohalike meeste veenmises, et palun katsuge seda tüdrukut ( nimelt oli vaja tiimiliiget kätel kanda 4 kohaliku poolt)! Tegelikult oli päris lõbus ning minu eesmärk, laupäev koos Cristoga veeta, sai täidetud.

' Pildil meie esimene ülesanne- leida Hiina mees kandmas seksikat roosat särki ja teha koos pilti!

Laupäeval oli muideks kell 20.30-21.30 Maa tund (Earth Hour)- üleskutse lülitada kogu maailmas üheks tunniks tuled välja. Loomulikult võtsime selle oma plaanidesse! Aga et päris pilkane pimedus ei oleks, tuli minna poodi küünlajahile. Põhjamaades on küünlaid kõik kohad, olenemata aastaajast, täis. Siin küsis supermarktei poemüüja kavalalt, et kas ma tahan suuri või väikseid küünlaid- no suuri ikka! Ja mind juhatati kõige tavalisemate valgete küünlapulkade juurde. Valikust ei olnud seal juttugi- kui mitte arvesse võtta valikut lausa 6 paki vahel! Muideks, need väiksed küünlad olid tordiküünlad :)

Nii mööduski meie koogisöömine väga romantiliselt küünlavalgel koos naabrimehe, herr Säinas'ga! Klassikaline eestlaste chit-chat, lisaks proovisime leiutada ka Marko-Birgoti pealtselt ilmavalgust nägevale maimukesele nimesid. Siim lubas kokkuvõtte ka asjaosalistele saata.

Kaua sa ikka laupäeva õhtul koduseinte vahel oled, kui tead, et kusagil on PIDU....ehk siis suundusimegi seda otsima. OK, kõik teised teadsid täpselt kuhu minna, lihtsalt minule oli see esimene kord KL-is välja minna.

Koht iseenesest oli mingi väike pubi, kuhu oli kokku kogunenud rahvusvaheline seltskond. Kindlasti oli mõni päris kohalik ka, aga neid mul ei õnnestunud tuvastada. Nägin ära ka oma tutvusringkonda kuuluva eestlanna, Elina, kes töötab Siimudega samas firmas juba aasta jagu ning ei plaani lähiajal Eestisse naaseda.

Kuna kõik ööklubid-pubid suletakse endiselt kell 03.00, siis liikusime mõne aja järgmisesse kohta, mis meenutas natuke enam ööklubi. Nimeks "21". See pidavat nüüd see kõige parem lihaturg olema- et kus vaata, imesta, vali sobiv välja ja lahkuge koos!

Siimudel on siin muideks üks väga vahva austaja- imetilluke hindu, kes ilmub alati nagu nõieväel maa alt välja ning on põhimõtteliselt nõus kõike tegema nende tähelepanu võitmiseks. Näiteks organiseerima tüdrukute telefoninumbreid:) Aga ma usun, et tema võimekus on märksa suurem tegelikult!

Siil udus

Kuala Lumpuri külje all, ühe mäe otsas, asub üks täiesti eradliseisev mängumaailm- Genting Highlands. See on ainus koht Malaisias, kus hasartmängud on lubatud ning kus asub ka ümbruskonna suurim lõbustuspark. Kuna ta on kõrgel mäe otsas, siis kirjade järgi pidavat seal ka kõige normaalsem temperatuur olema!

Haiguse tõttu minu sinnaminek viibis mitu päeva, aga reedel jõudsin

lõpuks sinna!

Minu reisikaaslasteks oli 4 iraanlast, kõik äärmiselt sõbralikud ja abivalmid ent sellest hoolimata armastasid kogu aeg rääkida omas keeles :)

Reis meie kodukohast sihtpunkti võttis aega ligi 2 h- alguses bussiga poolele mäele ja sejärel skyway-ga ( köistõstuk) viimased 3,5 km. Poolel teel ülesse mattusime uttu ehk siis ülejäänud päeva etendasime klassikalist siil udus multikat. Kusjuures üks kuttidest näeb minu arvates siili moodi välja ka nii et nagu päris :)

Üles jõudes oli selge, et kliima on seal tõesti jahedam ja udusem- temperatuurid keskmise Eesti suve moodi ning et ma ennast veel kodusemalt tunneksin, hakkas ka vihma sadama!

Meie lõbustuspargile tähendas see seda, et enamus atraktsioone suleti turvalisuse kaalutlustel ning tuli suunduda kasiinosse.

WOW!!! Tundsin, nagu oleksin sisenenud Las Vegase imelisse maailma! Uhked kroonlühtrid, tohutult inimesi, sätendavad mänguautomaadid, sillerdavad peegelseinad, tasuta joogid ( mittealkohoolsed loomulikult!) ning sajad pokkeri, ruleti jms lauad. Diilerid nende taga lahkelt naeratamas ja varmad su raha ära võtma :)

Kontingent on seal keskealised ja vanemad daamid- härrad, sest noortel pole raha, et sinna mängima sõita.

Kuna ma ise muidugi eriline hasartmänguhuviline pole, siis tegin tiiru kogu mängupõrgule peale ning suundusin tagasi lõbustusparki.

Elus esimest korda ei jätnud ma mitte ÜHTEGI atraktsiooni vahele- kõik ameerika mäed ning raketid tuli läbi proovida. Tõsi, udune ilm ning silmade kinnipanek aitas nii mõnelgi korral kaasa- seega õudus-moment seisneb visuaalsuses! Kahjuks ei olnud meil piisavalt aega, et kõik atraktisoonid 2x läbi testida- nii ma ei teagi, kuidas ma ennast ameerika mägedel lahtiste silmadega oleksin tundnud:)

Ühel kummpaadiatraktsioonil olin aga mina pealtvaatajatele peamiseks vaatamisväärsuseks- hoolimata oma keskmisest paremast tehnilisest taibust ning 10-aastasest autojuhtimiskogemusest ei osanud ma seda väikest mootoriga asja kontrollida ehk siis esimesed 2 minutit tiirutasin ma nagu vurr ühe koha peal ning põrkusin pidevalt vastu kaid. Kõigil lõbu laialt! Ilmselt see oli ka selle suure aplausi põhjus, millega mind peale paadisõitu tunnustati:)

Kogu lõbu- st edasi-tagasi bussipiletid, skyway piletid ning lõbustusparki sissepääs maksis kokku u 13 EUR. Aga lõunasöök oli see-eest seal Malaisia mõistes päris kallis – 8 EUR!

Jälle see dussiruum!

Nii, nüüd oma asi ametlik- mina ja siinssed dussiruumid ei sobi kokku.

Läksin täna dussi alla ning harjumusest võtsin kaasa oma võtmepaela aga unustasin, et võtme olin ma eelmisel päeval selle küljest eemaldanud!

Nii ma seisingi ainsa kehakatte, käterätikuga, nukralt oma ukse taga ning nentisin fakti, et snepperlukud on saatanast. Ja pidulikule vastuvõtule minemiseni oli aega 50 minutit!

Kuna käterätikus ei tohi ma siin majast väljuda, tuli hakata otsima inimest, kes minu eest käiks kontoris varuvõtme järel. Ilmselgelt ei olnud see kerge ülesanne pühapäeva jaoks, sest mina elan 5. korrusel ning esimesed inimesed, kes uksele koputamise peale reageerisid, olid 1. korrusel.

Ja need hiina neiud ehmusid muidugi poolsurnuks, kui äkki mingi poolpaljas eurooplane nende ukse taga oli:) Õnneks oli siiski tegemist ülimalt abivalmite noortega, kes kohe kontori poole jooksid. Samas see oleks olnud liiga lihtne eks ;) Muidugi oli kontor pühapäeva tõttu suletud! Nii tuligi hiinlanna tagasi, peos telefoninumber, et helistada mingil nö hädaabinumbril. 40 minutit hiljem olin ma tagasi oma toas!!!!

Aga et asi VEEL PIINLIKUM oleks.... ma ju pidin inimestele, kes mind ootasid teada andma, et olen kodus luku taga ning ärgu nad mind oodaku. Logisin siis hiinlanna arvutist Facebooki ning tegin postituse meie aieseccarite grupile. Et ikka kõik teada saaks, et ma oma võtme tuppa unustasin :D

Lõpp hea, kõik hea! Ja hiinlannad saavad homme shokolaadi :)

...haige pole küll eriti tore olla, aga selles ülikoolis on see lausa rõõm- lähed kliinikusse ning sulle antakse ka kõik rohud tasuta!!!!! Kõik, see tähendab 5 erinevat medikamenti alustades Claritinist ( juhuks, kui mul peaks olema ALLERGIA) ja kühasiirupist, lõpetades vitamiinide ning kohaliku kokkusegatud palavikualandajaga.

Aga et siis diagnoos: tõenäoliselt külmetus, aga kui mul nahale peaks ilmuma täpid, siis tuleb mul kliinikusse tagasi minna, sest siis on mul tangi ehk moskiitode poolt edasikantav haigus ( külmetuse sümptomitega, suht kergesti ravitav, aga lihtsalt pikaajalisem).

Pühapäev oli lõpuks see päev, mil ma kohtusin oma kallite kaasmaalaste, Cristo ja Saarloga. Ja sain lõpuks kätte oma juustu, mille me kohe seltskonnaga ka ära hävitasime ning kamatahvli:)

Kadeduseuss muiudgi näris täiega kui nö normaalset eluaset nägin- köök koos ahjuga ja soe dušš ja rõdud ja bassein....Ja kui kerkis esile küsimus neile koogi küpsetamisest, siis rõõmu polnud küll võimalik tagasi hoida.

Cristo ja Colettega läksime sushi- õhtusöögile ja öisele Petronas Twin Towersite pildistamistuurile. Loomulikult sadas vihma ja ma sain läbimärjaks. Ja loomulikult on siseruumides ja transpordivahendites jääkamber. Ja loomulikult oli mul õhtuks palavik.... Mis tähendas omakorda, et ma ei saanud minna pärsia uusaastapidustustele. Nimelt nende kalendri järgi toimub ajaarvutamine kevade algusest ning sel puhul korraldatakse alati traditsiooniline pidu, mille oluliseks osaks on lisaks tantsule ja trallile toidulaud, kuhu pannakse 7 s- tähega algavat toiduainet ( sh küüslauk, õun, mingi veider kaste, kala jne).

See on juba teine kultuuriline suursündmus, millest ma ilma jään. Nimelt kutsuti mind veebruari lõpus ka kohalikku pulma, aga me olime sel ajal Singapuris...

Aga iga asi on millekski hea, seega... :)