Konverenstile tuli kokku 38 osalejat loodetud 250 asemel, 8 esinejat ( kellest 1 siiski ei ilmunud kohale) ning eks meil ikka mõned partnerid, kes rahaliselt või nänniga toetasid, olid ka.
Korraldusliku poole pealt oli kõik väga sujuv, aga muudmoodi poleks olnudki võimalik, sest korraldajaid oli peaaegu samapalju kui delegaate- 27!!!
Ka sisu poolest oli konverents ok- esinejate hulgas oli nagu ikka- pärleid ja mitte nii kirkaid tegelasi, aga ennekõike olen ma väga tänulik meie konverentsi chairile ( moderaatorile) FADLI'le, kes suutis oma põhjalikkusega kogu ürituse väga sujuvalt ühtses tervikuks siduda, tekitada ülimõnusa atmosfääri ning kelle töömeetodit jälgides õppisin väga palju.
Ürituse kriisihetk saabus teise päeva õhtul, kui selgus, et väljareklaamitud Äriideede konkursi rahalise auhinna asemel saavad võitjad võimaluse minna AIESECi praktikale ning pooled delegaatidest, kes olid tulnud just selle pärast konverentsile, ähvardasid lahkuda. Järgnesid 2 h läbirääkimisi ning otsus, et nad osalevad viimasel päeval ainult Äriideede konkursil, mitte konverentsil.
Need kolm päeva olid minu esimesed rahvusvahelise konverentsi koolitajana.
Igaüks sai endaleühe grupi. Minu grupis olid Abraham- Hiina kutt, kes üritas elu eest vaimukas olla ning igasuguste võrdlemisi kummaliste väljenditega tähelepanu pälvida; Ben- tagasihoidlik 1. aasta juuratudeng; Jade- šotimaalt pärit neiu, kes peale poolt aastat siin endiselt ei salli seda riiki silma otsaski; Gino- hüperaktiivne kutt tohutute äriideedega; Pamelah- hindi tsikk ja Wendy- kohalik hiinlane, kes soovivad muuta midagi maailmas ning Ryan- omasooihar sulgpallifanaatik. Ehk siis totaalne kompott!
Esimene päev läks üle kivide ja kändude, sest šotlanna suutis kõikidele asjadele väga valjuhäälselt vastanduda aga õnneks teiseks päevaks oli ta juba piisavalt väsinud ning kui ma peale ühte mängu selgitasin, et elus on väga palju situatsioone, kus sa ei saa oma meeskonnakaaslasi valida vaid pead kokkupandud meeskonnaga eesmärke saavutama, siis ta tõmbus natuke tagasi. Väike töövõit:)
Koolitajate tiim sõitis alati ühes autos, mis tähendas, et selles autos oli konstantselt 8 inimest. Tihe inimasustus oli aga hea pinnas geniaalsete ideede sünniks.
Karaoke oli üks neist ideedest! Lõpuks sain ma aru, miks aasia inimesed sea nii väga armastavad! Kui Eesti karaoke tähendab mõnes baaris-pubis laval laulmist, siis siin toimub see nahkdiivanitega kabiinides, mille suuruse saad valida olenevalt seltskonnast. Ja siis valid ise lugusid, hüppad, kargad, tantsid nii et maa must.
Mida ma siis sellest kõigest õppisin?Või õigemini tuletasin endale meelde:
- Tõestus, et kõik on võimalik ning kui sa oled otsustanud midagi teha, siis tee seda parimal moel!
- Positiivsed inimesed su ümber on kõige olulisem
- Alati ei olegi minu õppimiskogemus kõige tähtsam- anna teistele võimalus areneda ning muuda nii nende elu!
- Mitte midagi ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt!
No comments:
Post a Comment