Saime kutse kohalikult orbudekodult tulla lastega pärastlõunat veetma ning loomulikult võtsime selle hea meele ning pikemalt mõtlemata vastu.Suur oli minu imestus, kui seisime Taiwanist pärit vabatahtlikuga tornmaja ees ja ta ütles, et olemegi jõudnud nende lastekodu juurde. Mismõttes???? Kas siin on tõesti 18 korruse jagu õnnetu elukäiguga lapsi???
Tegelikkuses oli nende käes vaid 17. korrusel 6 korterit- ühes elas lastekodu juhataja koos oma naisega, teine oli kohandatud palvetamisrituaalidele-, kolmandas olid poiste eluruumid, neljas täitis köögi funktsiooni, viiendas olid tüdrukud ning viimases elasid nö lastekodu töötajad.
Shokk oli minu jaoks päris suur- vähe sellest, et ma ei suutnud harjuda mõttega, et lastekodu on kortermaja eelviimasel korrusel, aga need olematud elutingimused....betoonpõrand ja madratsid, üksikud plasttoolid, mitte ühtegi mänguasja ega raamatut (peale kooliõpikute muidugi)....
Tegemist oli hindude poolt juhitava ning just sellest rahvusest pärit 26 lapse koduga, kes olid vanuses 4-21. Lapsed olid loomulikult ülitoredad ja eriti vahva oli see, et enamus neist suutis natuke ka inglise keeles rääkida, eriti usinasti kasutasid nad sõnu Sister ja Brother, sest just nii pöördusid nad meie poole.
Päeva põnevaim kogemus oli lastekodu köögis, kus meile õpetati kätega söömist. Tõestusmaterjal sellest on siin :
Toitu saavad nad enamasti annetuste korras ja mis mind tõsiselt imestama pani- köögis on kogu aeg potid-pannid toiduga laual nii et kui kellelgi kõht tühjaks läheb, siis saab kohe minna ja võtta. Tervisekaitsenõuetest siinkohal ei räägiks.
Orbudekodu toimimisskeemist ma päris täpselt aru ei saanud, aga juhatajaks on endine ärimees, kes ühel päeval tundis, et edukus äris ei anna talle midagi ning hakates otsima midagi hingele, jõudis orbude teemani. Üks asi viis teiseni ning mõni aeg hiljem avaski ta juba orbudekodu. Praegu töötab ainult natukene, et lastele taskuraha anda. Pooled töötajad on vabatahtlikud ning alati võiks lastega tegelejaid rohkem olla. Seetõttu tuli ka kutse meile:)
Lahkudes oli mul loomulikult tunne, et ma võtaks vähemalt pooled neist üliarmsatest ning siirastest lastest endaga kaasa, eriti peale seda kui mõningad neist kinkisid mulle omatehtud origami-linnukese või kaardi. Ja kui ajagraafik vähegi võimaldab, siis lähen sinna veel vähemalt üheks päevaks tagasi. Nende elutingimusi ma küll parandada ei saa, ent killukese välismaad ning jupikese uut ja huvitavat saan ma küll oma külaskäiguga pakkuda.
Siit leiate ka pildid minu erilistest lemmikutest:
No comments:
Post a Comment