Sunday, April 3, 2011

ja nii ongi!


Peale 26- tunnist reisi olen tagasi Eestis, kodus.
2 kuud on ilmselgelt minu jaoks liiga lühike aeg, et tagasitulles tunneksin või märkaksin mingit tohutut vahet või saaksin kultuurishoki. Kõik tundus olevat samasugune ning mu lahkumine olnuks nagu eile.
Ka inimesed, kellega ma kohtusin oma esimesel päeval olid suures osas samad, kellega ma kohtusin oma viimasel päeval! ( siinkohal tervitused Kristelile ja pesakonnale ning Siimule)

Väikseid muudatusi siiski märkasin- korter tundus kuidagi väike olevat- tikutopsis elades oli mul kogu aeg mälupilt oma SUUREST korterist aga kui ma sisenesin, siis tundus see mu kujutlusest väiksem olevat.
Ja näiteks jope selgapanek tekitas väga veidra tunde. Just see esimene kord...midagi oli nagu valesti....
Tänavat ületades ei suutnud ma uskuda, et punane foorituli tähendabi, et keegi ei liigu ning roheline annab õiguse tänavapoolt vahetada- aasias ei tähendanud need plinkivad tulukesed posti otsas midagi- igaüks tegi, mis tahtis.
Kui tänaval noori suudlemas nägin, siis esimene reaktsioon oli, et ohhooo...julged tegelased ja siis meenus, et siin riigis pole see seaduserikkumine :)

Ja siis ma märkasin, et mu näol on konstantne naeratus. Sest hea on tagasi olla...no ja siis sellepärast ka, et naljakas oli inimeste surmtõsiseid nägusid vaadata:)Loodetavasti minu naerunäo nägemine meenutas inimestele elu ilusaid ning rõõmsaid külgi ning ehk õnnestus mul ka kellegi suunurki ülespoole vedada.

Olen kindel, et see ei jää minu ainsaks pikemaks Eestist äraolekuks- ma tahaks kõik oma tuleviku puhkused veeta kusagil piirkonnas või riigis vabatahtlikuna midagi tehes ning selle kohaga tutvudes. Lihtsalt nii on niipalju ägedam!