Kohal!

Kirjutan oma uue kodu voodist. Kell on 2 öösel ja minu Eestist lahkumisest on möödas 32 h.

Reisi esimesed märkõnad: alkohol ja mehed, nii koos kui eraldi:)

Riia bussis oli üks tore leedukas, kes Pärnust ostis Minttut ja tegeles selle nobeda lahendamisega ning kui põhi paistis, siis mehepojal julgust küllaga kogutud ning ta alustas bussis tutvusmisringi.

Üldiselt oli ta kõigis reisijates pettunud, sest keegi ei osanud vene keelt (bussis oli veel soome kutt ning aasia neiu, üks mees blokkis ta ilma pikema jututa ära). Minu olematu venekeeleoskus tundus muidugi teiste taustal päris hea, mistõttu kasvas ka soov vestlust arendada. Millegipärast talle üldse ei meeldinud, et ma arvutiga töötan, sest normaalsed naised nii ei tee.......huvitav, kas see oli nüüd kultuuriline erinevus Leedu moodi?
Tegelane muutus tüütavaks ning soome noormees otsustas sekkuda (väga lahe tüüp- sõitis Prantsusmaale meditatsioonilaagrisse ja kasutas maismaa transporti ökoloogilistel kaalutlusel + tema õde oli käinud paar aastat tagasi Malaisias vabatahtlikuna!). Õnneks tuli ka Riia ning bussireis lõppes. Soomlane kutsus mind kohvikusse, aga kuna mu lennujaama transfeerini oli ainult 15 minutit, siis sellest plaanist ei tulnud midagi välja.

Riia-Londoni lennukis oli järgmine meessoost tegelane, kellel sedapuhku soovisid joodud õlled väljuda hetkel, kui lennuk oli stardirajal ning kõik pidid turvavöödega kinnitatult oma kohal püsima. Ehk siis tema tõusis püsti. Stjuardesside kriisikoolitus oli ilmselt esmaklassiliselt läbitud, sest, noormees sai kiirelt kohale tagasi surutud ning mõningase hilinemisega tõusime õhku.

Malaisia lennukis tuvusin britt Liami ning tema sõbraga, kes suundusid Malaisiasse vähemalt pooleks aastaks ringi trippima. Normaalne! Huvitaval kombel oli nende suurim mure lennukis, millal veini serveeritakse.... :)

KL lennujaamas olid mul vastas Ben ja kodanik X ( ma ei suuda kõiki nimesid meelde jätta), kes tirisid mu pagasi autosse ning reis uude koju võis jätkuda.
Kodanik X näol on tegemist kadumaläinud rallitalendiga, arvestades tema kurvitamist käänulistel teedel (Inga, need on sarnased Bulgaaria omadele!). Plaan oli siis kõigepealt hiinakasse sööma, kõnekaardi soetamine, toidupoodi ning ühikasse.

Poes teatati mulle, et ühikas on toidutegemine keelatud! Täiesti arusaadav, kui normaalne ports lihaga nuudleid maksab 4 RMi ehk siis 1EUR! Ja ega toitu ei saa toas hoida ka seetõttu, et need va pärdikud murravad sisse seda otsima.
Ilmselt ma pean oma pudruhelbed kõik Siimude juurde hoiule viima:)

Aga ühikas.....elamus omaette. Esiteks on siin väga rangelt meeste ja naiste ühikad nii et poistel oli mu kohvreid tuppa toodes pisuke hirm ja veits põnev ka, sest nad ei olnud selles tüdrukute ühikas varem käinud.
teiseks....tartlased võivad ette kujutada nüüd Narva 89 ühikat :)
ühiswc ja duss (huvitav, et ma mäletan miskipärast juttu kahe toa peale olevatest sanitaarruumidest...aga see selleks), tuba üliaskeetlik ja eelmiste elanike poolt mitte just suure armastusega hoitud. Kapi sahtlid on mul voodi all, riidepuudest võib ainult unistada aga no oligi palju loota mingeid euronõudeid.

Väike pikantne vahepala seoses WCga. Üks kabiin oli potiga. Mina muidugi suurest rõõmust sinna,siin muidu kõik auk- põrandas tüüpi lahendused. Plastmassriiv ukse kinni panemiseks. Ja nüüd arvake, kes selle riivi kohe ära lõhkus, sest see riiv lihtsalt ei tulnud enam kergelt lahti ja ma pidin selle pooleks murdma:) Ehk siis niipalju minu potiga WCst....

Ja lõpuks esimene kontakt naisolevustega- ehk siis Fiona ja Anh, Vietnami tüdrukud, kes minuga samas projektis, kutsusid mu järgmiseks päevaks shoppama ning chinatowni uudistama.

Proovin nüüd magada. Rõhk on sõnal proovima, sest väljas on 30 kraadi, ritsikad vms siristavad ja ventilaator undab laes.


Kristi alias Christine ( kuna aasias lihtsaid nimesid ei eksiteeri!)