Ma elan LOOMAAIAS!!!!

Hommikul tööle ( st raamatukokku) suundudes tundus, et täna on mu õudusunenäo päev- kõnnitee ja selle kohal olevatel puudel oli umbes 30 pärdikut, kes kõik tundisd ilmselget huvi meie vastu. Ja meie tundisme ilmselget hirmu, sest mul puudub siiani igasugune arusaam ahvide käitumispsühholoogiast. Õnneks tuli Yutaro ja võttis 2 neidu kummagisse käevangu ning ülihelikiirusel lidusime läbi dzungli trepist alla.

Õhtul oli meil aga ühika juures grillpidu, mille lõpus oli ka üllatuskülaline- METSSIGA, kellele meil õnnestus kõik toidujäägid sisse sööta:) Mu jahimehest isale oleks see kohtumine kindlasti meeldinud!

Üks inimsoost, Iraagist pärit pärdik, oli ka mu päevas. Juba mitmes päevas kui aus olla.

Oma telefoninumbri jagamisega ma eriti kitsi ei ole- tundub, et paljudele valmistab see tohutut rõõmu ning peaaegu keegi ei kasuta seda. Lisaks lahkun ma kuu pärast nii et siis pole sellest numbrist enam kellelegi kasu.

Aga mr Iraq, nagu ma ta oma telefoni salvestasin, on mind 2 päeva pommitanud kõnede ja smsidega + vahepeal natuke seltskondliku ajaviitena jälitas ka mind koos sõpradega!!!!

Õnneks olen nii mõnegi NORMAALSE lähis-ida inimesega sõbrunenud ning sain neilt käitumisjuhiseid: be rude, don't talk, don't laugh, don't answer properly, say no, don't be funny, be a bit agressive....and if still unsuccessful, call me (ole ebaviisakas, ära räägi, naera ega vasta korralikult, ära ole vaimukas vaid pigem agressiivne ja kui see ei aita, siis helista mulle) ehk siis soovitus käituda totaalselt vastupidiselt oma tavapärasele käitumisele!!!

Otsustasin ebaviisaka ja agressiivse käitumismaneeri kasuks ehk siis saatsin ühe kurja smsi ning tundub, et elu muutus taas normaalseks :)

P.S Isa, muretsemiseks pole põhjust- mu ümber on piisavalt mind kaitsvaid häid inimesi:)

P.P.S tegin peo jaoks küpsisetordi- nii lihtsalt pole ma ammu au ja kuulsust saanud, rääkimata sellest, et inimesed mult KIRJALIKULT retsepti soovisid saada :)